đź’—”Inimene sĂĽnnib mitmeid kordi elu jooksul — iga kord, kui ta tõe poole pöördub.“
— Khalil Gibran
💗Tõeline mina ei ole kivisse raiutud.
Ta on teekond, mis kulgeb läbi valguse ja varju, aususe ja hirmu, pisarate ja taipamiste.
Kui inimene alustab eneseleidmise teed, siis ei sünni temas kõigepealt tarkus, vaid hoopis segadus.
Vana langeb ära, uus pole veel päriselt kohale jõudnud — ja just siis tahaks kõige rohkem kellelegi teisele süü anda, lasta end ohvriks, nutta välja need tunded, mida on aastaid varjatud.
Aga see pole nõrkus.
See on puhastumine.
Hinge pesemine.
Tõelise mina esimene värav.
💗Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Õpetaja… miks ma tunnen, et olen muutumas, aga see protsess teeb mind kohati nii emotsionaalseks?
Õpetaja: Sellepärast, et sa ei kohtu ainult uue endaga — sa kohtub ka kõigega, mis on sind seni tagasi hoidnud.
Õpilane: Aga miks ma vahel süüdistan teisi, süüdistan elu… isegi kui mõistan, et asi on minus endas?
Ă•petaja: See on hinge loomulik reaktsioon.
Kui tõde tuleb lähemale, hakkavad illusioonid vastu võitlema.
Ohvriroll on hingele ajutine peatuspaik, mitte kodu.
Õpilane: Kas see tähendab, et ma pole veel tark?
Õpetaja: See tähendab, et sa oled teel.
Tõeline tarkus ei tule läbi vaikuse, vaid läbi pisarate, mis puhastavad teed nägemisele.
Õpilane: Kuidas ma tean, et ma päriselt muutun?
Õpetaja: Kui sa näed iseennast iga päev veidi selgemalt — ja oled ausam kui eile.
See ongi hinge kasv.
đź’—Ă•petaja tarkuseterad
🌹Muutumine ei ole mugav, sest tõde ei tule kunagi läbi suletud uste.
🌹Ohvriroll on nagu paks udu — seda on raske näha, aga lihtne läbida, kui süda lõpuks avaneb.
🌹Tõeline mina ei sünni siis, kui sul on vastused — vaid siis, kui sa julged küsida õigeid küsimusi.
🌹Süüdistamine on hinge karje: näe mind, ma muutun!
đź’— Ă•pilase taipamine
„Ma näen nüüd, et iga kord, kui mu süda murdub, avaneb ta tegelikult uuele.
Ja iga kord, kui ma tõtt tunnistan, sünnin ma uuesti — lähemale sellele, kes ma päriselt olen.“
💗Lõppmõtisklus: Me ei sünni kord, vaid mitu korda.
Me ei avane ĂĽhe hetkega, vaid kiht kihi haaval.
Me ei leia end valmis kujul, vaid muutumise tantsus.
Kui sa lased oma pisaratel voolata ja tõelisel minal läheneda, siis avastad äkki:
sinu muutumine pole nõrkus,
see on hinge ärkamine.
Enda leidmine ei ole hetkeline taipamine, vaid pikk õrn kulgemine — iga kord, kui langed ära oma tõest, juhatab elu sind tasakesi tagasi.
đź’—đź’—đź’—
#elutarkusevahetus