🧸Tagasitee iseenda juurde

„Pole tähtis, kui vanaks sa saad – sinus võib ikka elada laps, kes tahab teada, et ta on nähtud, kuuldud ja armastatud.“
– Ajatu elutarkus

🧸Me kasvame suureks.

Õpime vastutama, töötama, hoolitsema teiste eest, probleeme lahendama ja oma eluga toime tulema.

Kuid täiskasvanuks saamine ei kustuta kõike, mida lapsena kogesime.

Meis võib sümboolselt edasi elada sisemine laps – meie varaste kogemuste, tunnete, vajaduste, rõõmu, mängulisuse, haavatavuse ja igatsuste kandja.

Temas ei ela ainult haavad.

Seal elab ka midagi väga väärtuslikku:

imestamisvõime, uudishimu, mängulisus, loovus, usaldus, spontaansus ja oskus rõõmustada väikeste asjade üle.

Mõnikord oleme selle lapsega ühenduse kaotanud.

Siis võib ta anda endast märku ootamatutes kohtades.

Üksainus kriitiline sõna teeb ebaproportsionaalselt haiget.

Kellegi eemaldumine äratab tugeva hirmu.

Tunnustuse puudumine tundub tõrjumisena.

Väike eksimus tekitab tunde: „Ma pole piisavalt hea.“

Kõik tugevad reaktsioonid ei pärine lapsepõlvest, kuid mõnikord puudutab tänane sündmus tõepoolest eilset haava.

Ja siis ei pruugi küsimus olla:

„Miks ma jälle niimoodi reageerin?“

Vaid:

„Mis minus praegu vajab kuulamist?“

🧸 Tähendamissõna „Laps vana maja trepil“

Kord tuli õpilane vana õpetaja juurde ja ütles:

„Ma olen aastaid püüdnud ennast muuta, aga mõnes olukorras muutun justkui jälle väikeseks.“

„Millal?“ küsis õpetaja.

„Kui mind ei märgata. Kui keegi kritiseerib. Kui mulle oluline inimene eemaldub. Mõistus ütleb, et midagi hirmsat pole juhtunud, aga minu sees tekib tunne, nagu oleks kogu maailm kokku varisenud.“

Õpetaja küsis: „Kas oled kunagi uurinud, kes sinus sel hetkel nii väga kardab?“

Õpilane ei osanud vastata.

„Tule.“

Nad kõndisid mööda metsateed vana mahajäetud maja juurde.

Maja trepil istus väike laps.

Õpilane jäi seisma.

„Miks ta siin üksi on?“

Õpetaja vastas: „Mine ja küsi.“

Õpilane istus lapse kõrvale.

„Mida sa ootad?“

Laps vastas: „Et keegi tuleks mulle järele.“

„Kui kaua sa oled oodanud?“

„Väga kaua.“

Õpilane vaatas õpetaja poole.

„Kus tema vanemad on?“

Õpetaja küsis vastu:

„Keda ta praegu kõige rohkem vajab?“

Õpilane mõtles.

„Mind?“

Õpetaja noogutas.

Õpilane pöördus lapse poole.

„Tule. Lähme.“

Aga laps ei liigutanud.

„Miks sa ei tule?“

Laps küsis: „Kas sa jätad mu jälle maha, kui ma nutan?“

Õpilase süda tõmbus kokku.

„Ei.“

„Aga kui ma kardan?“

„Siis jään sinu juurde.“

„Kui ma eksin?“

„Siis ei pea sa minu armastust välja teenima.“

„Kui ma pole tubli?“

Õpilane vaikis kaua.

Siis ütles: „Ka siis oled sa väärt armastust.“

Laps sirutas käe.

Õpilane võttis sellest kinni.

Nad hakkasid mööda metsateed tagasi kõndima.

Mõne aja pärast küsis õpilane õpetajalt: „Kas nüüd on mu sisemine laps terve?“

Õpetaja naeratas.

„Sa tahad ikka kõike kiiresti parandada.“

„Mida ma siis tegema pean?“

„Ära tee temast järjekordset projekti.“

„Mida ta siis vajab?“

„Suhet.“

„Kellega?“

Õpetaja osutas õpilase südamele.

„Sinuga.“

🧸 Elutarkuse vahetus

Õpilane: Kas sisemine laps tähendab ainult minu lapsepõlvehaavu?

Õpetaja: Ei. Kui näed temas ainult haavatud last, näed ainult poolt temast.

Õpilane: Mis seal veel on?

Õpetaja: Laps, kes tahab naerda põhjuseta. Joonistada ilma küsimata, kas tulemus on piisavalt hea. Tantsida ilma publikuta. Imestada vihmapiisa, liblika või esimese lume üle.

Õpilane: Nii et ma ei lähe tema juurde ainult siis, kui mul on valus?

Õpetaja: Just. Mine tema juurde ka siis, kui elu on hea.

Õpilane: Aga miks võib minevik paarisuhetes nii tugevalt esile tulla?

Õpetaja: Sest lähedus puudutab meie sügavamaid vajadusi – olla armastatud, nähtud, turvaline ja oluline.

Mõnikord ei räägi tülis ainult kaks täiskasvanut.

Nende kõrval võivad nähtamatult seista ka kaks kunagist last, kes mõlemad kardavad, et neid ei kuulata või nad jäetakse üksi.

Õpilane: Mida siis teha?

Õpetaja: Enne kui ütled: „Sina teed mulle seda“, küsi vahel:

„Kas see valu kuulub täielikult tänasesse päeva või puudutas tänane olukord midagi palju vanemat?“

🪞 Sisemise lapse peegel

Sisemise lapsega kohtumine ei tähenda minevikus elamist ega kõige tänase seletamist lapsepõlve kaudu.

See tähendab õppimist märkama:

Mis mind käivitab?
Mida ma sel hetkel kardan?
Mida ma tegelikult vajan?
Kas reageerib minu tänane täiskasvanu või vana kaitsemuster?
Mida saan ma täna endale anda, mida ma kunagi vajasin?

Täiskasvanuna saame teha midagi, mida lapsena alati teha ei saanud.

Saame öelda: „Ei.“

Saame lahkuda olukorrast, mis meid kahjustab.

Saame küsida abi. Saame valida, kellele oma südame avame. Saame ennast lohutada. Saame seada piire.

Ja saame lõpetada enda hülgamise selle nimel, et teised meid vastu võtaksid.

💎🧸 Tarkusehetk

Sisemine laps ei vaja tingimata seda, et me muudaksime minevikku.

Minevikku muuta ei saa.

Kuid me saame muuta seda, kuidas me täna iseendaga oleme.

Kui sinus kerkib vana hirm, võid endale öelda: „Ma kuulen sind.“

Kui tunned kurbust: „Sa ei pea seda üksi kandma.“

Kui eksid: „Ma ei hülga sind sellepärast.“

Kui oled rõõmus: „Jah, rõõmusta. Sa ei pea kogu aeg olema tõsine.“

Ja võib-olla üks kõige olulisemaid lauseid on: „Nüüd olen mina siin.“

Mitte selleks, et minevikku olematuks teha.

Vaid selleks, et tänases päevas ei peaks ükski osa sinust enam üksi trepile ootama jääma.

🌷🧸 Ajatud tarkuseterad

Sisemine laps ei kanna ainult sinu haavu. Ta kannab ka sinu unustatud imestamisvõimet.

Täiskasvanuks saamine ei tähenda lapse kaotamist, vaid õppimist tema eest vastutama.

Mõnikord ei vaja tunne parandamist. Ta vajab esmalt kuulamist.

Kui tänane valu tundub olukorrast suurem, võib tänane hetk olla puudutanud eilset haava.

Küpsus ei tähenda, et sa ei vaja enam hellust. Küpsus tähendab, et oskad seda ka iseendale anda.

🧸 Lõppmõtisklus

Aastaid hiljem küsis õpetaja õpilaselt: „Kas mäletad last vana maja trepil?“

„Mäletan.“

„Kas ta on ikka seal?“

Õpilane naeratas.

„Ei.“

„Kuhu ta läks?“

Õpilane pani käe südamele.

„Koju.“

„Kas ta enam ei karda?“

„Vahel kardab.“

„Kas ta enam ei kurvasta?“

„Kurvastab küll.“

„Mis siis muutus?“

Õpilane vastas:

„Ta ei pea enam üksi kartma.“

Õpetaja naeratas.

See oligi kogu õpetus.

Me ei saa lubada oma sisemisele lapsele, et maailm ei tee enam kunagi haiget.

Me ei saa talle lubada, et kõik inimesed jäävad.

Ega ka sedagi, et elu läheb alati nii, nagu loodame.

Kuid me võime talle lubada midagi, mis sõltub meist:

„Kui sul on valus, ma kuulan.

Kui sa kardad, ma jään.
Kui sa rõõmustad, rõõmustan sinuga.
Kui sa eksid, ei hülga ma sind.
Sa ei pea enam armastust välja teenima.“

Sest võib-olla pole sisemise lapse juurde tagasiminek samm minevikku.

See on samm terviklikuma iseenda poole.

„Ühel päeval mõistad, et laps, keda sa nii kaua ootasid, et keegi tuleks hoidma, ootas tegelikult sinu enda tagasitulekut.“
– Ajatu elutarkus

🧸🧸🧸