On hetki, mil me otsime armastust justkui väljastpoolt – pilkudest, sõnadest, tegudest, suhetest. Kuid sügaval sisimas igatseb meie hing hoopis midagi muud: et me pööraks pilgu endasse, mitte hinnangu, vaid kaastunde ja mõistmisega.
See on koht, kus algab tõeline armastus – mitte teiste kaudu, vaid iseenda kaudu.
Järgnevas vestluses kohtuvad kaks rändurit: Aurelia, hing, kes otsib tähendust, ja Leo, filosoof, kes kuulab vaikust. Nende dialoog ei ole õpetus, vaid äratundmine – kutse pöörduda tagasi enda juurde, sinna, kust kõik alguse saab.
„Tee, mida sa kõnnid maailma armastust otsides, viib sind alati tagasi sinu enda südamesse.“
— Rumi
„Inimene, kes on õppinud end armastama, ei nõua maailmalt tõestust oma väärtuse kohta.“
— Epiktetos
„Selleks, et kohtuda tõelise armastusega, tuleb sul istuda iseenda kõrval – vaikuses, ilma maskita.“
— Thich Nhat Hanh
„Iseenda armastus ei ole peegel, mis ütleb “sa oled täiuslik”. See on käsi, mis ütleb “sa oled piisav, ka siis kui värised”.“
— Tundmatu autor
Aurelia: Leo, sa oled alati vaikinud siis, kui teised kiirustavad rääkima. Mul on tunne, et sinus elab mingi sügavam teadmine. Ütle mulle – mis on armastus iseenda vastu?
Leo: (Silmad naeratavad vaikselt.) See on nagu tuli, mida pead ise kandma. Mitte selleks, et teised sind näeksid, vaid et ise pimeduses mitte külmuda. Armastus iseenda vastu ei ole peegli ees seisva mina ülistamine. See on vaikne nõusolek iseendaga – ka siis, kui oled katki, eksinud või segaduses.
Aurelia: Aga miks on seda nii raske tunda? Me räägime enesearmastusest igal pool – aga sisimas kardavad paljud endaga kahekesi jääda.
Leo: Sest meid on õpetatud, et armastus tuleb väljastpoolt. Tunnustus, hool, kiitus. Aga tõeline armastus ei ole tingimus. Kui sa õpid end armastama ilma saavutusteta, ilma maskideta – siis alles sünnib vabadus. See, kes armastab end tõeliselt, ei pea enam tõestama, et ta väärib.
Aurelia: Kas sina oled õppinud end armastama?
Leo: (Ohkab kergelt.) Ma olen õppinud mitte end vihkama, kui teen vigu. See on algus. Iseenda armastus ei ole püsiv seisund. See on igapäevane valik – nagu öelda igal hommikul endale: „Sa oled siin. Ja see on piisav.“
Aurelia: Mida sa ütleksid inimesele, kes tunneb, et ta ei vääri armastust – et temas on midagi katkist, häbiväärset?
Leo: Ma ütleksin: „Kõik, mida sa enda juures varjad, tahab saada mitte parandatud, vaid mõistetud.“
Armastus ei tule läbi muutumise, vaid läbi leppimise. Sa ei saa paraneda, kui vihkad seda osa endast, mis haavatud sai.
Aurelia: Aga kui ma olen teinud vigu? Kui ma olen kaotanud kellegi või midagi, sest ma ei osanud paremini?
Leo: Siis on sul põhjust end veelgi enam armastada. Sest see osa sinust, kes eksis, oli samuti armastust väärt. Mitte keegi meist ei armasta täiuslikkusest – me armastame haavatavusest. Me muutume inimestena ilusaks siis, kui julgeme öelda: „Ma tegin vea. Ja ma jään siiski väärtuslikuks.“
Aurelia: (Mõtlikult.) Kas see tähendab, et armastus iseenda vastu on lõpuks tee rahuni?
Leo: Jah. Aga mitte see rahu, mis tuleb vaikusest väljas. Vaid see, mis tekib siis, kui vaikivad su sisemised sõjad. Kui sa enam ei karju endale vaikselt: „Ole teistsugune.“ Vaid ütled: „Ole sina ise. Ja ma ei hülga sind enam.“
Aurelia: (Sosistab.) Ma arvan, et ma hakkan seda õppima.
Leo: Siis oled juba teel. Ja see ongi armastuse esimene samm.
Vaikus laskub. Kusagil puude taga laulab lind. Mõlemad istuvad vaikides. Pole enam vaja rohkem öelda – sest mõnikord on kõige sügavam armastus lihtsalt kohalolek.
„Rahu ei sünni siis, kui oled lõpuks täiuslik. Rahu sünnib siis, kui lõpetad end parandamast selleks, et olla armastatud.“
— Carl Rogers
„Kui lased endal olla see, kes sa oled, lubab maailm end samuti pehmelt lahti voltida.“
— Laozi
„Armastus iseenda vastu on vundament, millele toetub kõik, mida sa lood – suhted, valikud, elu ise.“
Don Miguel Ruiz
„Julge olla endale koduks. Kui maailm muutub valjuks, peab sul olema koht, kus sind võetakse vastu vaikuses – ilma tingimusteta.“
— Aurelia
Iseenda armastus ei ole nõue ega ideaal, vaid igapäevane hoolitsus – sarnane sellega, kuidas kastetakse õrnalt taime, mida soovitakse kasvamas näha.
See ei tähenda, et me ei eksiks, ei tunneks häbi või valu. See tähendab, et me ei hülga iseennast, kui need hetked saabuvad.
Nagu Leo ütles – rahu ei tule siis, kui maailm vaikib. Rahu tuleb siis, kui vaibub meie sisemine sõda enda vastu.
Olgu see vestlus meeldetuletus:
Sa oled armastust väärt – mitte kunagi „kui“ või „siis“, vaid juba praegu. Just sellisena, nagu oled.