Bernard de Chartres (12. sajand) ĂŒtles: âMe oleme nagu kÀÀbikud hiiglaste Ă”lgadel â seistes nende Ă”lgadel nĂ€eme kaugemale kui nemad.â See metafoor rÀÀgib sellest, et ĂŒkski tarkus ei sĂŒnni vaakumis. Meie teod, teadmised ja taipamised kasvavad vĂ€lja neist, kes on olnud enne meid.
Filosoofid ja mĂ”tlejad, kes on elanud sajandeid enne meid, kĂ”nelevad ikka â nende sĂ”nad on nagu kaja, mis ei vaibu ajas. Kui pĂ”imime nende tarkuse omaenda lugudesse, muutuvad nad taas elavaks vestluskaaslasteks. Nii saab meie sisemine dialoog osaks suuremast ajatutest hÀÀltest koosnevast koorist â vanade filosoofide, pĂ€rimuse, konstellatsioonitarkuse ja meie enda hinge ĂŒhisest laulust.
Elutarkuse vahetus
Ăpilane: Ăpetaja, ma vahel mĂ”tlen â kas ma olen ĂŒldse ise tark, kui minu mĂ”tted on mĂ”jutatud nendest, kes on enne mind elanud?
Ăpetaja: Tarkus ei kĂŒsi, kellelt see algab, vaid kuhu see viib. Plutarchos ĂŒtles: âTark inimene ei pĂ”lga Ă”petajat ega eelkĂ€ijat, vaid austab neid kui teejuhte.â Me kĂ”ik rÀÀgime maailmast lĂ€bi oma kogemuse, aga ka lĂ€bi raamatute, kuuldud sĂ”nade ja nĂ€htud olukordade. See ei tee sind vĂ€hem originaalseks â see teeb sind osaks suuremast voost.
Ăpilane: Aga kas see pole siis pelgalt kordamine?
Ăpetaja: Kui sa ainult kordad, jÀÀb see targutuseks. Kui aga elad kuuldud sĂ”na lĂ€bi, saab see sinu kogemuseks. Aristoteles meenutas: âInimene ei Ă”pi mitte siis, kui talle öeldakse, vaid siis, kui ta on valmis nĂ€gema.â Ja pĂ€rimus lisab: âSeeme ei kanna vilja, kui seda ei kasta.â Tarkus peab sind puudutama, alles siis muutub see sinu omaks.
Ăpilane: Kas siis kĂ”ik, mida ma Ă”pin, on justkui side eelmiste pĂ”lvkondadega?
Ăpetaja: Just. Konstellatsioonide tarkus ĂŒtleb: me kanname nĂ€htamatuid niite, mis ĂŒhendavad meid nendega, kes tulid enne. Kui me neid austame, siis need niidid ei köida, vaid kannavad. Eesti pĂ€rimus ĂŒtleb: âSee, kes austab juuri, kasvab tugevamalt tippu.â
Ăpilane: Nii et tĂ€nulikkus eelnevate vastu ongi tegelikult tarkuse alus?
Ăpetaja: TĂ€pselt. Sokrates ĂŒtles: âTĂ€nulikkus on tarkuse algus.â Ja Marcus Aurelius lisas: âMe kĂ”ik oleme loodud teiste loodust.â TĂ”eline iseseisvus ei tĂ€henda eitamist, vaid mĂ€letamist. Kui sa mĂ€letad, kelle Ă”lgadel seisad, ei kanna sa minevikku endaga, vaid kannad seda vÀÀrikalt edasi.
Vahepeegeldus
Ăpilane jĂ€i vaikseks ja vaatas kĂ”rgeid tammesid tee ÀÀres. Ta mĂ”istis, et nende juured on sĂŒgaval mullas, kus on olnud sajandeid vihma ja pĂ€ikest, aga nende oksad ulatuvad ikka taeva poole. Nii on ka inimesega â juured annavad jĂ”u, oksad sirutuvad edasi.
KokkuvÔte
Tarkus ei ole ainult isiklik kogemus. See on elav voog, mis sĂŒnnib eelnevate töödest, pĂ€rimusest ja meie endi sammudest.
Rumal on see, kes usub, et peab kÔik ise nullist looma.
Targutaja on see, kes kordab sÔnu ilma neid elamata.
Tark on see, kes austab juuri, elab sÔna lÀbi ja annab selle edasi uues valguses.
PÀrimus, filosoofia ja elu ise kinnitavad: me seisame hiiglaste Ôlgadel. Ja meiegi saame kord olla need Ôlad, millele toetuvad jÀrgmised pÔlvkonnad.
“Kui ma olen nĂ€inud kaugemale, siis ainult seetĂ”ttu, et olen seisnud hiiglaste Ă”lgadel.”
â Isaac Newton![]()
![]()
![]()

