Abielu kui pühitsus, mitte leping🥀

„Abielu on kahe hinge liit, mis on mõeldud mitte täitma tühjust, vaid peegeldama täiuslikkust.“
— Elutarkuse vahetus

Sissejuhatus: Õpilane istus õpetaja ees, silmad rahutud ja küsivad.
„Õpetaja,“ ütles ta, „miks inimesed abielluvad? Mõni otsib selles turvatunnet, teine kuuluvust. Mõni teeb seda hirmust jääda üksi.
Aga mis on abielu tegelik mõte?“

Õpetaja pani käed põlvedele ja ütles rahulikult: „Abielu ei ole kindlustus üksinduse vastu, vaid kutse teadlikuks jagamiseks. Kui inimene astub liitu tühjusest, saab abielust surve.
Kui ta astub liitu täiusest, saab abielust pühitsus.“

Mitte kindluse pärast

Õpilane: „Kas pole loomulik otsida abielust kindlust? Et keegi oleks kõrval, kui elu raputab?“

Õpetaja: „Kindlust ei saa leida lubadustest, vaid ainult sisemisest rahust.
Abielu ei saa tagada püsivust, kui hing ise pole rahu leidnud.
Omamine tekitab hirmu kaotada,
aga jagamises sünnib tõeline turvatunne — sest mõlemad on vabad ja ausad.“

„Abielu, mis seisab hirmu asemel armastusel, ei vaja lukke ega tõotusi,
sest südamed hoiavad seda, mida sõnad ei suuda.“
— Elutarkuse pärimus

Õpetaja lisas: „Tõeline kindlus ei seisne selles, et keegi sind omab või valitseb,
vaid teadmises, et kõik, mida elus vajad —
kogu armastus, kogu tarkus, kogu intuitsioon, kogu jõud, kõik teadmised, kogu mõistmine, kogu hoolitsus, kaastunne ja tugevus — paikneb juba sinus endas.
Abielu ei ole siis katse neid asju kelleltki saada, vaid rõõm neid jagada, et teine saaks neid veelgi suuremas külluses nautida.“

„Kui inimene leiab kindluse iseendas, muutub tema armastus vabaks —
mitte anumiseks, vaid jagamiseks.“
— Hingetarkus

Mitte selleks, et saada, vaid et jagada

Õpilane: „Paljud inimesed tahavad abielus armastust, hoolt ja turvatunnet. Kas see on vale?“

Õpetaja: „See on inimlik, aga kui liit sünnib puudusest, ei saa see kesta.
Tõeline liit tekib küllusest.
Mitte soovist, et teine täidaks tühimiku,
vaid rõõmust, et minus on midagi, mida jagada.
Abielu siis ei muutu kahe nälja, vaid kahe külluse kohtumiseks.
Ja sellest sünnib midagi suuremat kui kumbki ise – ühine hingeline väli.“

„Armastus ei ole vajadus, vaid suund.
Ta ei võta, vaid annab, ja just selles andmises saab ta piirituks.“
— Hingetarkus

Õpetaja: „Kui inimene on ühenduses oma sisemise allikaga, siis ta ei otsi partnerit, et täituda, vaid et voolata.
Ta ei oota, et teine teeks ta terveks,
vaid toob oma terviku jagamise altarile.“

„Abielu ei ole see, et kaks poolt saavad üheks, vaid et kaks tervikut loovad kolmanda — ühise hinge.“
— Elutarkuse vahetus

Mitte piiramiseks, vaid pühitsemiseks

Õpilane: „Aga miks tundub, et abielu piirab? Et see võtab vabaduse?“

Õpetaja: „Sest sageli kasutatakse liitu kontrolli tööriistana. Kui abielu muutub omandiks, sureb temas elujõud.
Kui ta on pühitsus – vaba jagamine kahes suunas – jääb ta elavaks ja hingavaks.
Abielu ei ole müür, vaid altar.
See ei ole vangla, vaid paik, kus mõlemad saavad olla tõelised.“

„Tõeline liit ei küsi: mida sa mulle tood?
Ta küsib: mida meis mõlemas saab Jumal läbi armastuse ilmutada?“
— Konstellatsioonitarkus

Õpetaja lisas: „Armastus ei kasva käsu all, vaid vabaduses.
Kui liit rõhutab kuuluvust, mitte omandit,
siis saab sellest vaimne tee, mitte vangistus.“

„Vabadus ja armastus ei ole vastandid.
Armastus ilma vabaduseta on hirm, ja vabadus ilma armastuseta on tühjus.“
— Kahlil Gibran

Abielu kui elu pühitsemine

Õpilane: „Ja mis on abielu sügavaim mõte?“

Õpetaja: „See on elu enese pühitsemine.
Kui abielu ei sulge ust maailmale, vaid avab südame veelgi enam elule,
siis saab sellest pühitsus, mitte piirang.
Selline liit ei varjuta inimese valgust,
vaid aitab tal seda veelgi vabamalt jagada — armastuses, loovuses, teenimises, olemises.“

„Kui abielu on õigesti mõistetud, on see mitte kahe inimese vangistus,
vaid kahe hinge vabanemine koos.“
— Elutarkuse vahetus

„Abielu ei ole mitte see, et kaks inimest vaatavad teineteisele otsa,
vaid et nad vaatavad ühes suunas.“
— Antoine de Saint-Exupéry

Õpetaja lõpetas: „Kui kaks inimest tulevad kokku mitte vajadusest, vaid tänulikkusest,
siis hakkab nende vahel voolama armastus, mis on suurem kui nad ise.
See on liit, mis ei seo, vaid õnnistab.
See ei võta, vaid avab.“

Lõppsõna: Kui inimene on leidnud iseenda sees rahu ja külluse, siis muutub abielu mitte päästmiseks, vaid pühitsemiseks.
Siis ta ei lähe teise juurde midagi saama,
vaid toob endaga kogu oma valguse, kogu armastuse, kogu tarkuse —
et neid jagada ja elule kinkida.

Selline abielu on nagu kaks küünalt:
kumbki põleb ise, aga koos valgustavad nad maailma veelgi kirkamalt.