Naine, kes pisendas end väiksemaks🌞

„Armastus ei palu sul saada kellekski teiseks. Ta kutsub sind julgema olla see, kes sa juba oled.“
— Tundmatu tark

„Kui sa ohverdad oma tõe selle nimel, et kuuluda, kaotad sa lõpuks nii iseenda kui ka kuuluvuse.“
— Brené Brown

„Lill ei õitse sellepärast, et ta püüab saada roosiks või liiliaks. Ta õitseb, sest ta on täielikult tema ise.“
— Pärimustarkus

Kord elas naine, kes igatses väga armastust.

Ühel päeval peatus tema maja ees kaunis tõld.

Tõllas istus keegi, kes tundus talle imeline.

„Tule kaasa,“ kutsus võõras naeratades.

Inimene rõõmustas.

Ta tahtis nii väga kaasa minna.

Kui ta tõlla juurde jõudis, märkas ta aga, et uks oli tema jaoks liiga väike.

„Sa oled natuke liiga suur,“ ütles tõllas istuja.

„Aga pole midagi. Kui sa natuke muutud, mahud sisse küll.“

Inimene ei tahtnud võimalust kaotada.

Ta jättis ukse taha oma unistused.

Ja mahtus veidi paremini.

Kui ta uuesti proovida tahtis, ütles võõras: „Veel natuke.“

Siis jättis ta maha oma arvamused.

Ja mahtus veel paremini.

Mõne aja pärast jättis ta maha oma hobid.

Oma sõbrad. Oma soovid. Oma tõe.

Kõik selle nimel, et tõlla kitsastest ustest läbi mahtuda.

Lõpuks istus ta tõllas.

Ta oli saavutanud selle, mida oli nii kaua soovinud.

Kuid teel olles tundis ta kummalist tühjust.

Ta vaatas enda ümber ja küsis: „Miks ma ei ole õnnelik?“

Tõlla juht vaatas teda üllatunult.

„Kuidas sa saadki olla?“ „Mida sa mõtled?“

„See inimene, kelle pärast ma sind kaasa kutsusin, jäi ammu tee äärde maha.“

Inimene vaikis.

Ta vaatas tagasi.

Ja nägi pikka rada, mille ääres lebasid tema unistused, rõõmud, julgus, tõde ja päris olemus.

Tõld peatus.

Inimene astus välja.

Ta hakkas aeglaselt tagasi kõndima.

Iga sammu järel korjas ta üles ühe osa iseendast.

Oma hääle. Oma rõõmu. Oma unistused.

Oma tõe.

Kui ta lõpuks koju jõudis, oli ta jälle tervik.

Mõne aja pärast peatus tema maja ees uus tõld.

Seekord oli uks palju suurem.

„Kas sa tuled kaasa?“ küsis juht.

Inimene naeratas.

„Kas ma mahun sinna sellisena, nagu ma olen?“

Juht vastas: „Just sellisena ma sind kutsungi.“

Ja alles siis algas tõeline teekond.

Paljud inimesed ei lahku suhtes iseendast korraga.

Nad lahkuvad väikeste tükkide kaupa.

Natuke oma tõest.

Natuke oma soovidest.

Natuke oma piiridest.

Kuni ühel päeval avastavad, et nad küll kuuluvad suhtesse, kuid ei kuulu enam iseendale.

Pärimustarkus: „Puud ei saa kasvatada kõrgemaks tema oksi kärpides, kui samal ajal juuri läbi lõigata.“

Kord küsis õpilane õpetajalt: „Õpetaja, kuidas ma tean, et armastus on tõeline?“

Õpetaja vastas: „Tõeline armastus ei küsi sinult, millest sa oled valmis loobuma, et olla armastatud.“

„Mida ta siis küsib?“

„Kas sul on julgust jääda selleks, kes sa oled.“

Sest armastus, mis nõuab sinu tiibade mahalõikamist, ei õpeta lendama.

Tõeline armastus teeb ruumi kogu sinu olemusele.

Suurim armastus ei küsi: „Mida sa oled valmis endast loovutama?“ Suurim armastus küsib: „Kas sul on julgust jääda selleks, kes sa oled?“

„Tõeline armastus ei võta inimeselt tema tiibu. Ta annab talle julguse neid kasutada.“

Mõnikord ei kaota inimene suhtes teist inimest. Ta kaotab iseenda.

Ja mõnikord ei seisne tervenemine mitte uue armastuse leidmises, vaid tagasi kõndimises selle inimese juurde, kelle ta kunagi tee äärde maha jättis – iseenda juurde.