📚 Elutarkuse vahetus „Kas hirm õpetab või ainult vaigistab?“

„Tark inimene kuulab õpetust ja kasvatab oma teadmisi.“
– Õpetussõnad 1:5

Ühel päeval küsis õpilane õpetajalt: „Õpetaja, vanasti pandi lapsi nurka seisma, anti koolis vitsa ja kasutati rangeid karistusi. Kas lapsed õppisid siis paremini?“

Õpetaja jäi hetkeks mõttesse.

„Nad õppisid kindlasti midagi.“

„Mida?“

„See sõltus sellest, mida õpetaja ise õpetada tahtis.“

Õpetaja ja õpilase vestlus

Õpilane: „Kas karistus kasvatab?“

Õpetaja: „Mõnikord peatab ta vale teo.“

„Kas ta muudab ka südant?“

Õpetaja raputas pead.

„Süda muutub siis, kui inimene mõistab, mitte ainult siis, kui ta kardab.“

„Kas hirmust pole siis kasu?“

„Hirm võib panna inimese hetkeks vaikima.

Aga mõistmine õpetab teda õigesti tegutsema ka siis, kui keegi ei vaata.“

Tähendamissõna – Kaks õpetajat

Ühes külas oli kaks kooli.

Esimese kooli õpetaja kandis alati pikka vitsa.

Kui klass muutus lärmakaks, koputas ta sellega vastu lauda.

Lapsed jäid kohe vait.

Teises koolis ei olnud õpetajal vitsa.

Kui klass muutus rahutuks, jäi ta lihtsalt vaikseks.

Lapsed märkasid seda.

Tasapisi jäi ka klass vaikseks.

Aastad möödusid.

Küla tark küsis endistelt õpilastelt:

„Mida te oma õpetajast kõige enam mäletate?“

Esimese kooli õpilased vastasid: „Me mäletame tema vitsa.“

Teise kooli õpilased vastasid: „Me mäletame tema tarkust.“

Küla tark naeratas.

„Vaadake, õpetaja õpetab alati midagi.

Küsimus on selles, mida õpilane kõige kauem mäletab.“

Tarkusehetk

Õpetaja pöördus õpilase poole.

„Kas tead, miks vanasti kasutati nii palju karistusi?“

„Sest teisiti ei osatud?“

„Sageli küll.

Paljud õpetajad tegid nii, nagu neid endid oli õpetatud.

Nad uskusid, et kord sünnib hirmust.“

„Kas kord võib sündida ka austusest?“

Õpetaja naeratas.

„See kestab palju kauem.“

Õpilase taipamine

Õpilane jäi mõtlema.

„Siis ei ole kõige tähtsam see, kas laps kuuletub.“

„Ei.“

„Kõige tähtsam on see, kas ta õpib ise head valima.“

„Just.“

„Sest kui õpetaja on läinud ja vanemad ei näe, jääb inimesele alles ainult tema südametunnistus.“

Õpetaja noogutas.

„Ja see on õpetaja kõige suurem eesmärk – kasvatada mitte ainult teadmisi, vaid ka südametunnistust.“

Vanadel koolidel olid oma ajastu reeglid. Nurka panemine, koolivits ja muud distsipliinivõtted olid osa kasvatusest, mida peeti omal ajal õigeks. Tänapäeval vaatame neid teistsuguse pilguga, sest teame rohkem lapse arengust ja sellest, kuidas usaldus, austus ja mõistmine kujundavad inimese sisemist maailma.

Kuid üks küsimus on jäänud samaks läbi kõigi aegade:

Kuidas kasvatada inimest nii, et ta teeb head ka siis, kui keegi teda ei kontrolli?

Tõeline kasvatus ei lõpe seal, kus laps lõpetab kartmise.

Tõeline kasvatus algab seal, kus inimene hakkab mõistma.

„Lapsi kasvatades ära õpeta neile ainult, mida mõelda. Õpeta neile, kuidas mõelda.“
– tänapäevane pedagoogiline tarkus

„Issanda kartus on tarkuse algus, aga arukus juhib inimese õigele teele.“
– vt Õpetussõnad 9:10 (mõtteline kokkuvõte)