🩵 Ajatu tarkuselugu – Elukooli peegel
Kord jõudis noor rändur vana õpetaja juurde. Ta kurtis: „Miks on minu elus nii palju segadust? Miks ei näe ma, kuhu edasi minna?“
Õpetaja viis ta vana maja pööningule. Seal seisis suur peegel, mis oli paksu tolmukorra all.
„Vaata sinna,“ ütles õpetaja.
„Ma ei näe peaaegu midagi,“ vastas rändur.
Ă•petaja ulatas talle lapi.
„Puhasta peegel.“
Rändur hõõrus kaua, kuni tolm kadus ja klaas muutus selgeks.
Nüüd nägi ta peeglist iseennast.
„Peegel ei olnud katki,“ ütles õpetaja. „Selle kattis lihtsalt tolm.“
„Kas minu elu on siis samasugune?“ küsis rändur.
Ă•petaja noogutas.
„Jah. Hirmud, pahameel, kadedus ja vanad mured on nagu tolm peeglil. Need ei lase sul näha oma tõelist olemust. Enamik inimesi püüab muuta maailma, kuid unustab puhastada oma sisemist peeglit.“
Rändur jäi vaikseks.
Enne lahkumist küsis ta: „Ja mis juhtub siis, kui peegel saab päriselt puhtaks?“
Ă•petaja naeratas.
„Siis ei näe sa peeglis ainult iseennast. Sa näed ka seda, et elu on alati olnud sinu õpetaja ja iga kogemus on tulnud sind äratama.“
Sellest päevast alates ei pühkinud rändur ainult oma kodu tolmust. Ta õppis puhastama ka oma südant.
Sest elukooli suurim tarkus on see: me ei näe maailma sellisena, nagu see on – me näeme seda sellisena, nagu on meie sisemine peegel.
🩵🩵🩵