âMu tiivad on mu juured.â
â KĂ€tlin Kaldmaa
TÀna ei vaata ma oma minevikku ainult kui midagi, mis on seljataha jÀÀnud. See on pinnas, millest olen kasvanud.
KĂ”ik kogetu â rÔÔmud, eksimused, kohtumised ja raskused â on jĂ€tnud minusse midagi vÀÀrtuslikku.
Ma ei lase oma juurtel muutuda köidikuteks. VÔtan neist kaasa tarkuse ja jÔu, kuid annan endale loa liikuda edasi.
Ma ei pea jÀÀma selleks, kes olin eile.
VÔin Ôppida. Muutuda. Proovida. Avastada.
Ja kui uus tee mind veidi hirmutab, meenutan endale: tiivad ei tÀhenda juurte kaotamist.
đ TĂ€na austan seda, kust ma tulen, kuid julgen minna sinna, kuhu elu mind kutsub.
âTugevad juured ei hoia sind alati paigal. MĂ”nikord annavad need julguse lennata.â
â Ajatu elutarkus
đ Mina ulatan mĂ”tte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tĂ€nane kokkulepe.

