Kõik, mis saab kord käega loodud, peab sageli kõigepealt saama mõttes nähtud.
Ühes linnas elas vana meister, kelle valmistatud esemed olid tuntud oma ilu ja täpsuse poolest.
Tema juurde tuli noormees, kes tahtis õppida looma midagi, mida maailmas veel ei olnud.
Esimesel päeval viis meister ta töökotta.
Seal olid lauad, haamrid, peitlid, saed ja kümned muud tööriistad.
„Milline neist on kõige tähtsam?“ küsis meister.
Noormees vaatas ringi.
„Hea haamer?“
Meister raputas pead.
„Terav peitel?“
Jälle raputas meister pead.
„Siis ehk käed?“
Meister naeratas.
„Tule.“
Ta viis noormehe tĂĽhja laua juurde.
„Mida sa siin näed?“
„Mitte midagi.“
„Vaata veel.“
Noormees vaatas.
„Lauda.“
„Mina näen sellel laual juba eset, mida hakkan homme valmistama.“
Noormees vaatas imestunult.
„Aga siin pole ju midagi.“
„Veel ei ole.“
Meister sulges silmad.
„Enne kui minu käed hakkavad tööle, peab minu meel nägema võimalust.“
„Kas siis piisab sellest, kui ma midagi hästi ette kujutan?“ küsis noormees.
„Ei,“ vastas meister.
„Miks mitte?“
„Sest kujutlus ilma teota on nagu joonis majast, mida keegi kunagi ehitama ei hakka.“
Ta võttis söetüki ja joonistas lauale mõned jooned.
„Kõigepealt näen.“
Ta lisas järgmise joone.
„Siis kavandan.“
Ta võttis puutüki.
„Seejärel proovin.“
Ta tegi esimese lõike.
„Vahel eksin.“
Teine lõige ei tulnud selline, nagu meister soovis. Ta peatus ja muutis kavandit.
„Siis õpin.“
Ta jätkas tööd.
„Ja lõpuks sünnib nähtamatust midagi nähtavat.“
Noormees küsis: „Kas kujutlusvõime on siis sinu kõige tähtsam tööriist?“
Meister mõtles hetke.
„Ta on esimene tööriist. Mitte ainus.“
Järgmisel päeval andis meister noormehele töötlemata puutüki.
„Tee sellest midagi.“
„Mida?“
„Seda pead sina nägema.“
Noormees sulges silmad.
Ta kujutles kaunist lindu.
Siis hakkas ta puidust seda välja lõikama.
Mõne aja pärast vihastas ta.
„See ei tule üldse selline, nagu ma ette kujutasin!“
Meister vaatas tema tööd.
„Väga hea.“
„Hea? See on ju ebaõnnestunud.“
„Nüüd oled jõudnud kujutlusvõime teise õppetunnini.“
„Millisesse?“
„Sisemine pilt näitab suunda, kuid tegelikkus õpetab sind.“
Meister võttis puutüki kätte.
„Kui sa armud ainult oma kujutlusse, hakkad sundima tegelikkust sellele alluma. Tark looja teeb teisiti.“
„Kuidas?“
„Ta hoiab visiooni, kuid kuulab ka materjali.“
Noormees vaatas oma pooleliolevat lindu.
Üks puidusüü jooksis täpselt sealt, kuhu ta oli tahtnud teha tiiva.
„Mida ma nüüd teen?“
„Kujutle uuesti.“
Noormees mõtles.
Seejärel muutis ta linnu tiiva asendit.
Nüüd järgis see puidusüüd.
Ja lind muutus isegi kaunimaks kui tema esimene kujutlus.
Aastad möödusid.
Noormehest sai meister.
Ühel päeval tuli tema juurde uus õpilane.
Õpilane vaatas tööriistu ja küsis: „Õpetaja, milline neist on kõige tähtsam?“
Mees naeratas.
Ta tundis küsimuse ära.
Ta viis õpilase tühja laua juurde.
„Mida sa siin näed?“
„Mitte midagi.“
Meister vastas: „Siis algabki sinu esimene õppetund.“
Tähendamissõna tarkus
Kujutlusvõime ei ole võlujõud, mis muudab iga mõtte automaatselt tegelikkuseks.
Ta on võime näha võimalust enne, kui see on saanud kuju.
Arhitekt näeb maja enne esimest kivi.
Kunstnik näeb pilti enne esimest pintslitõmmet.
Aednik kujutleb õitsvat aeda enne seemnete külvamist.
Inimene võib näha ka iseendas võimalust olla homme pisut teistsugune kui täna.
Kuid kujutluse ja tegelikkuse vahele jääb alati sild.
Selle silla nimi on: valik, õppimine, harjutamine, kannatlikkus ja tegu.
Kujutlus annab suuna.
Tegelikkus annab tagasiside.
Tarkus oskab kasutada mõlemat.
Tarkusehetk
Ära küsi ainult: „Mida ma praegu näen?“
Küsi vahel ka: „Mida siin võiks olla?“
Ja siis veel üks, palju olulisem küsimus: „Millise esimese sammu saan ma teha, et see võiks kunagi nähtavaks saada?“
Sest unistaja näeb seda, mida veel pole.
Tegutseja hakkab sellele kuju andma.
Aga tark looja teeb veel midagi: ta lubab tegelikkusel oma esialgset kujutlust parandada.
Nii sünnib meele töökojas tõeline looming: kujutle — proovi — märka — õpi — loo uuesti.
Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.