đ Vanemlikust armastusest, liigsetest ootustest ja oskusest mĂ€rgata lapse sĂŒdant
W. Livingston Larnedi samanimelise loo ainetel
âĂra lase soovil last kasvatada varjutada rÔÔmu lapsest, kes sinu kĂ”rval kasvab.â â Ajatu elutarkus
đż Sissejuhatus
Me armastame oma lapsi ja soovime neile parimat. Ăpetame, juhendame, parandame ja vahel ka pahandame.
Kuid igapĂ€evases kiirustamises vĂ”ime unustada, et laps ei vaja ĂŒksnes Ă”petusi. Ta vajab ka tunnustust, mĂ”istmist ja teadmist, et teda armastatakse.
MĂ”nikord piisab ĂŒhest vĂ€ikesest hetkest, et tĂ€iskasvanu nĂ€eks oma kĂ€itumist hoopis teises valguses.
đł TĂ€hendamissĂ”na âIsa unustabâ
W. Livingston Larnedi loo lĂŒhike ĂŒmberjutustus
Ăhel Ă”htul istus isa oma vĂ€ikese poja voodi kĂ”rval ja vaatas teda magamas.
PÀev oli olnud tÀis pahandamist.
Hommikul oli isa tÔrelenud, sest poeg polnud korralikult nÀgu pesnud ega kingi puhastanud. Söögilauas oli ta noominud poissi halbade lauakommete pÀrast.
Kui poeg oli kooli minnes rÔÔmsalt lehvitanud, oli isa vastuseks vaid meelde tuletanud, et poiss hoiaks selja sirge.
PÀrastlÔunal pahandas ta katkiste sokkide pÀrast ja Ôhtul Àrritus, kui poeg teda lugemise ajal segas.
Isa meenutas, kuidas poiss oli seisnud ukse juures ja kĂŒsinud, kas vĂ”ib sisse tulla.
âMis sul vaja on?â oli isa kĂ€rsitult pĂ€rinud.
Poiss ei vastanud midagi. Ta jooksis isa juurde, pani kĂ€ed talle kaela ĂŒmber, andis pĂ”sele musi ja soovis head ööd.
NĂŒĂŒd, vaadates oma magavat last, tundis isa sĂŒdames valusat kahetsust.
Ta oli terve pÀeva mÀrganud seda, mida poeg valesti tegi, kuid peaaegu mitte kordagi seda, mis temas head oli.
Ta oli nÔudnud vÀikeselt poisilt tÀiskasvanu korralikkust ja enesevalitsust.
Isa silitas Ôrnalt poja juukseid.
âAnna mulle andeks, pojake,â sosistas ta. âMa unustasin tĂ€na, et sa oled alles vĂ€ike.â
Ta jÀi veel mÔneks ajaks voodi kÔrvale istuma.
Homme tahtis ta olla kannatlikum, kuulata rohkem ja pahandada vÀhem.
Sest alles nĂŒĂŒd mĂ”istis ta midagi, mis oli kogu pĂ€eva tema silme ees olnud.
Tema poeg ei vajanud tÀiuslikku isa. Ta vajas isa, kelle armastust oleks vÔimalik iga pÀev tunda.
đȘ Elutarkuse vahetus
Ăpilane: âKas isa ei armastanud oma poega?â
Arengumentor: âArmastas kĂŒll. Aga ta oli harjunud mĂ€rkama rohkem poja eksimusi kui tema hĂ€id omadusi.â
Ăpilane: âKas lapsele ei tohigi siis mĂ€rkusi teha?â
Arengumentor: âMuidugi tohib. Laps vajab juhendamist ja piire. Kuid teda saab Ă”petada ka ilma alandamise ja pideva laitmiseta.â
Ăpilane: âMis oli isa suurim eksimus?â
Arengumentor: âTa unustas, et poeg alles Ă”pib. Ja et armastus peab vĂ€ljenduma ka selles, kuidas me teisega kĂ€itume.â
đ Tarkusehetk â armastus vajab vĂ€ljendamist
Larnedi lugu ei Ôpeta, et lapsele tuleb kÔike lubada.
See tuletab meelde, et kasvatamine ja kritiseerimine ei ole ĂŒks ja sama.
Laps vajab piire, kuid ka julgustust. Ta vajab juhendamist, kuid ka vÔimalust eksida ja Ôppida.
Kui vanem mÀrkab ainult puudusi, vÔib laps hakata uskuma, et tema vÀÀrtus sÔltub sellest, kui hÀsti ta teiste ootustele vastab.
Lapse tegu vÔib vajada parandamist, kuid laps ise vajab armastust ka siis, kui ta eksib.
đŸ PĂ€rimustarkused ja ajatud elutarkused1. âEnne mĂ”tle, siis ĂŒtle.â â Eesti vanasĂ”na
đȘ Tarkuspeegel: Ărrituse ajel öeldud sĂ”na vĂ”ib teha haiget. MĂ”nikord on targem enne vastamist hetkeks vaikida.
2. âKĂ€bi ei kuku kĂ€nnust kaugele.â â Eesti vanasĂ”na
đȘ Tarkuspeegel: Lapsed Ă”pivad meie eeskujust. Kui soovime neilt lugupidamist, peame seda ka ise ĂŒles nĂ€itama.
3. âĂra mÔÔda lapse samme tĂ€iskasvanu mÔÔdupuuga.â â Ajatu elutarkus
đȘ Tarkuspeegel: Lapse oskused ja enesevalitsus kujunevad ajapikku. Ootused peavad arvestama tema vanuse ja arenguga.
4. âKui mĂ€rkad ainult eksimusi, vĂ”id jĂ€tta nĂ€gemata inimese headuse.â â Ajatu elutarkus
đȘ Tarkuspeegel: Tunnustus aitab inimesel mĂ”ista, mida ta juba hĂ€sti teeb.
5. âKahetsus vaatab tagasi, vastutus aitab homset muuta.â â Ajatu elutarkus
đȘ Tarkuspeegel: Oma eksimuse tunnistamine on oluline, kuid muutus sĂŒnnib tegudest.
đż LĂ”ppmĂ”tisklus â mida laps mĂ€letab?
Aastad mööduvad. Lapsed kasvavad suureks ja asuvad elama oma elu.
Paljud igapÀevased pahandused ununevad. Enam ei ole tÀhtis, kas kingad olid alati puhtad vÔi sokid terved.
Kuid mÀlestus sellest, kuidas meid lapsepÔlves koheldi, vÔib jÀÀda kauaks.
Kas meid kuulati? Kas meie pingutusi mÀrgati? Kas julgesime eksida, kartmata alandamist?
Vanem ei pea olema eksimatu. Ta vÔib vÀsida, Àrrituda ja vahel öelda midagi, mida hiljem kahetseb.
Oluline on osata seda tunnistada, vabandada ja oma kÀitumist parandada.
Larnedi loo isa mÔistis seda poja voodi kÔrval.
Meie ei pea ootama, kuni laps magab, et talle oma armastust nÀidata.
đȘ KĂŒsimused iseendale
- Kas mÀrkan oma lapse vÔi lÀhedase juures rohkem tema eksimusi vÔi hÀid omadusi?
- Kas minu sÔnad julgustavad vÔi tekitavad hirmu eksida?
- Millal ĂŒtlesin viimati oma lĂ€hedasele midagi head ilma erilise pĂ”hjuseta?
đ± Tarkuse seeme
âĂra lase vĂ€ikestel eksimustel varjutada suurt armastust. Laps kasvab kiiresti, kuid sinu sĂ”nade ja tegude mĂ”ju vĂ”ib teda saata kogu elu.â
â€ïž TĂ€nane kokkulepe iseendaga
Ma pĂŒĂŒan mĂ€rgata oma lĂ€hedastes rohkem head kui puudusi.
Enne kui hakkan parandama, pĂŒĂŒan mĂ”ista. Enne kui pahandan, mĂ”tlen, kas minu sĂ”nad aitavad vĂ”i teevad haiget.
Ma ei pea olema tÀiuslik, kuid saan iga pÀev Ôppida olema hoolivam ja mÔistvam.
Mina ulatan mÔtte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tÀnane kokkulepe.
Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.

