Kauges mägikülas elas kord noor rändur nimega Alar, kes otsis elutarkust ja kindlustunnet maailmas, mis oli täis kahtlusi ja segadust. Ühel päeval, pärast pikka teekonda, jõudis ta kuulsasse templisse, kus väidetavalt elas vanem, kes tundis elu sügavamaid saladusi.❤️
Alar astus ettevaatlikult vanema juurde ja küsis: “Õpetaja, ma olen elus kogenud reetmist ja segadust. Ma soovin teada, kuidas vältida valede inimeste usaldamist, et mitte eksiteele sattuda.”
Vanem vaatas noort rändurit ja naeratas. Ta ulatas Alarile väikese kausi, täis vett, ja ütles: “Mine ja kõnni see kauss käes läbi küla, ilma et tilkagi maha loksutad.”
Alar, mõistmata ülesande mõtet, asus teele. Ta astus ettevaatlikult, keskendudes igale sammule. Küla oli täis lärmi, inimesed naersid ja kutsusid teda enda poole, mõned üritasid isegi kaussi puudutada. Kuid Alar ei lasknud end häirida. Ta keskendus ainult oma sammudele ja kausi tasakaalule. Kui ta lõpuks templi juurde naasis, oli kauss endiselt täis.
Vanem küsis: “Mida sa teel nägid ja kuulsid?”
Alar vastas: “Ma ei saanud vaadata ega kuulata midagi, sest kogu mu tähelepanu oli keskendunud kausile.”
Vanem naeratas: “See kauss on sinu sisemine tasakaal ja tõde. Kui sa keskendud sellele, mis on sinu sees, ei suuda ükski väline hääl, ükski võõras mõju sind eksitada. Reetmine on võimalik vaid siis, kui sa annad oma kausi kellegi teise kätte. Ära usu kedagi rohkem kui iseenda sisemist tõde, ja püsid alati kindlana.”
Alar mõistis õpetuse sügavust. Ta tänas vanemat ja lahkus, teades, et tõeline kindlus ei seisne välises, vaid sisemises usalduses iseenda vastu.
Moraal: Kui inimene jääb truuks oma sisemisele tõele ja tasakaalule, ei suuda ükski väline jõud teda reeta ega eksiteele viia. Ära otsi vastuseid väljastpoolt – need peituvad alati sinu sees.💙🖤🤍