Intervjuu Tõetoojaga. Teema: Ära tee oletusi – kuidas vaikus ja selgus päästavad suhteid
Kes on Tõetooja?
Tõetooja ei ole õpetaja lavalt ega kõlava nimega autor – ta on tavaline inimene, kes on elanud palju aastaid sõnade vahel ja lausumata küsimustes.
Kunagi oli ta inimene, kes vaikis, kui oleks pidanud küsima.
Kes arvas, et mõistab teist, kuigi tegelikult kartis tõde.
Kes tegi oletusi, sest küsida tundus liiga paljastav.
Ja just nii ta kaotas – mitte inimesi, vaid hetki, mille sees oleks võinud sündida mõistmine.
Ühel hetkel sai ta aru: “Tõde ei ela eelduses. Tõde vajab valgust. Ja valgus tuleb küsimisest.”
Sellest päevast alates hakkas ta teadlikult elama nõnda, et ei ehita enam suhteid oletuste peale, vaid ausate küsimuste ja avatud kuulamise peale.
Ta pole tark kõiges, aga ta on otsustanud olla tark selles, kuidas ta suhestub. Sest ta usub: “Üks küsimus võib päästa selle, mida üks oletus hävitab.”
Intervjueerija (I): Tõetooja, sa räägid sageli, et oletused rikuvad rohkem suhteid kui ausad vead. Miks see nii on?
Tõetooja (T): Sest oletus on nagu varjatud vale, mida me peame tõeks, ilma et me oleksime vaevunud kontrollima.
Me eeldame, et teine teab, mida me tunneme. Et ta pidanuks mõistma. Et ta pidi midagi tähendama.
Ja me ei küsi.
Me solvume, eemaldume või püüame ise tühjadesse vahedesse mõtteid toppida.
Aga ükski inimene ei näe su sisse, kui sa teda sinna ei lase.
I: Mis sind viis selle taipamiseni?
T: Ma kaotasin mitu olulist inimest… mitte, sest keegi oleks olnud halb, vaid sest me kõik rääkisime endamisi, mitte üksteisega.
Keegi ei öelnud: “See teeb mulle haiget.”
Keegi ei küsinud: “Mida sa selle all mõtlesid?”
Ja oletus – see vaikne mürgitaja – tegi oma töö.
Ma mõistsin: ma ei saa armastada päriselt, kui ma ei tea päriselt. Ja ma ei tea, kui ma ei küsi.
I: Aga miks me eelistame oletada, mitte küsida?
T: Oletamine tundub kiirem ja turvalisem.
Kui ma oletan, siis ma ei pea haavatav olema.
Ma ei pea tunnistama, et ma ei tea.
Aga see, mida me väldime – haavatavus – ongi võti tõelise läheduse juurde.
Ja küsida ei ole nõrkus. See on austus teise inimese vastu.
I:
Milline on elu, kus sa ei tee enam oletusi?
T: Lihtsam. Selgem. Pehmem.
Sest sa ei kanna enam teiste emotsioone, mida nad pole isegi öelnud.
Sa ei solvu mõtte peale, mis ei pruukinud kunagi olemas olla.
Sa ei loe vaikust karjumiseks ega noogutust nõusolekuks.
Sa oled kohal – mitte oma peas, vaid teise inimese juures.
I: Mida sa ütleksid inimesele, kes on hetkel täis oletusi – armastatus, töös, sõpruses?
T: Ütle endale: “Ma ei tea. Ja see on okei. Aga ma tahan teada.”
Mine ja küsi. Rahulikult. Ilma süüdistuseta. Ilma valmis narratiivita.
Ütle: “Kui sa ütlesid nii, ma tundsin seda. Kas ma mõistsin sind õigesti?”
Sellest küsimusest võib alguse saada uus tõde. Või päästa vana side.
Ja kui vastus ei tule – siis vähemalt tead, mitte ei arva.
Lõpusõna: Tõetooja ei lahkunud ruttu.
Ta jäi seisma uksele ja ütles: “Oletus on nagu vari – ta näib olevat päris, kuni valgus talle peale paistab.
Ole valgus. Küsi. Ja vabasta end kujutlusest.”
