Õpetaja ja õpilane istusid kaunis aias, kus päikesekiired mängisid rohul ja lilled õitsesid täies ilus. Õpilane mõtles sügavalt elust ja armastusest, otsides vastuseid küsimustele, mis teda segasid. Ta pöördus õpetaja poole ja küsis: “Õpetaja, kuidas leida armastust, kui tundub, et kõik uksed on suletud? Kuidas tunda, et meid armastatakse, kui me ei näe ega kuule armastuse märke?”
Õpetaja naeratas ja vaatas õrnalt lillede poole, mis kaunistasid aeda. Ta ütles: “Armastus on nagu kaunis lill, mille keegi on jätnud uksekünnisele. Isegi kui uks on suletud ja me ei näe kohe, kes selle sinna asetas, on see lill tunnistus sellest, et keegi hoolib ja armastab. Meie ülesanne on avada oma silmad ja süda, et märgata seda kingitust, isegi kui uksed tunduvad kinni olevat.”
Õpilane kuulatas tähelepanelikult ja küsis: “Aga kuidas me saame olla kindlad, et armastus on seal, kui uksed on tõesti suletud ja me ei näe kedagi?”
Õpetaja vastas rahulikult: “Armastus ei vaja alati suuri žeste ega avatud uksi. Mõnikord on see vaikne ja peen, nagu lill uksekünnisel. See võib tulla läbi väikeste tegude, südamlikkuse ja kaastunde, mida kohtame oma igapäevaelus. Kui me avame oma südamed, hakkame nägema neid väikeseid armastuse märke kõikjal meie ümber. See võib olla sõbra naeratus, tundmatu inimese lahke tegu või lihtsalt loodus ise, mis kingib meile ilu ja rahu.”
Ta jätkas: “Ja kui me oleme valmis avama oma südame tõelisele armastusele, siis see tuleb. Ta tuleb nagu külaline, kes on kaua oodanud, et teda sisse kutsutaks. Ta toob endaga kaasa lohutust, tervendab valusaid haavu ja annab meile tiivad, et lennata. Armastus on see, mis kannab meid läbi elu raskuste ja rõõmude, olles alati kohal, isegi kui me seda alati ei näe.”
Õpilane noogutas mõtlikult ja tundis, kuidas sõnad tema südamesse jõudsid. Ta ütles: “Mõistan nüüd, et isegi kui ma ei näe kohe armastust, on see ikkagi olemas. Pean lihtsalt olema valmis avama oma südame ja vastu võtma selle kingituse.”
Õpetaja naeratas heakskiitvalt. “Just nii. Armastus on nagu õrn tuul, mis kannab endaga Jumala armastuse hõlma. See on igavene ja piiritu, valmis meid kandma ja toetama. Meie ülesanne on olla avatud ja valmis seda vastu võtma, olgu siis läbi suletud uste või avatud südame.”
Nad istusid vaikuses, nautides aeda ja selle ilu. Õpilane tundis end rahulolevana, teades, et armastus on alati olemas, isegi kui see esmapilgul varjul on. Ja nii nagu lill uksekünnisel, on armastus seal, ootamas, et teda märgataks ja tervitataks.
