„Tõeline teadmine seisneb selles, et tunnistad oma teadmatust.“
— Sokrates
Sissejuhatus
Tänapäeval on teadmisi rohkem kui kunagi varem. Mõne hetkega võib inimene lugeda mõne artikli, vaadata loengu või kuulata mõne mõtleja mõtteid. Kuid teadmiste kogumine ei tähenda veel tarkust.
Tarkus sünnib alles siis, kui teadmised läbivad südame, kogemuse ja alandlikkuse.
Vanarahvas teadis öelda: „Tark ei kiirusta õpetama enne, kui on õppinud kuulama.“
— Eesti pärimustarkus
Õpetaja ja õpilase dialoog
Õpilane küsis: „Õpetaja, miks juhtub, et mõni inimene loeb ühe raamatu läbi ja hakkab kohe kõigile õpetama?“
Õpetaja naeratas.
„Sest teadmised võivad kasvada kiiremini kui inimese sisemine küpsus.“
Õpilane mõtles hetke ja küsis: „Kas teadmised ei tee siis inimest targaks?“
Õpetaja raputas vaikselt pead ja vastas: „Teadmised täidavad mõistust.
Tarkus muudab inimest.“
Õpilane jäi kuulama.
Õpetaja jätkas: „Mõni kogub tsitaate.
Mõni kogub kogemusi.
Ja mõni laseb kogemusel muuta oma südant.“
„Haridus on see, mida mäletatakse siis, kui õpitu on ununenud.“
—
Õpilane küsis: „Kuidas siis ära tunda tõeliselt tarka inimest?“
Õpetaja vastas: „Ta küsib rohkem kui väidab. Ta kuulab rohkem kui räägib.
Ja ta ei pea ennast kunagi valmis saanud inimeseks.“
Metafooriline lugu “Varese sulg”
Ühel päeval leidis noor vares vana raamatulehe, mille tuul oli metsas okste vahele kandnud.
Leht oli rebitud, poolik, aga seal seisis midagi tähtsat:
„Targad tunnevad maailma seestpoolt.“
See lause pani varese särama.
„Ma olengi nüüd tark!“ kraaksatas ta.
Ta kinnitas lehe oma tiiva külge, et kõik seda näeksid, ning hakkas metsas kõigile õpetusi jagama.
Ta õpetas siilile, kuidas okkaid kanda.
Jänesele, kuidas porgandit närida.
Oravale, kuidas tammetõrusid paremini sorteerida.
Algul kuulati teda.
Aga mida rohkem ta rääkis, seda vähem tahtsid teised tema läheduses olla.
Sest ta rääkis palju…
aga kuulas vähe.
Ühel vihmasel õhtul tuli tema juurde vana öökull.
Vares alustas kohe: „Kas sa tead? Tarkus tuleb seestpoolt! Ma lugesin seda raamatust!“
Öökull vaatas teda rahulikult.
„Jah.
Aga see, kes teab ainult üht lauset ja usub, et teab kõike… see lõpetab õppimise.“
Vihm pesi vana paberilehe tiiva küljest ära.
Vares vaatas oma tavalist sulge.
Esimest korda jäi ta päriselt vaikseks.
Ta kuulas vihma. Tuult. Metsa.
Ja lõpuks… iseennast.
Tarkusehetk
Õpilane küsis vaikselt: „Kas siis kõige ohtlikum pole teadmatus?“
Õpetaja raputas pead. „Ei. Kõige ohtlikum on teadmatus, mis peab ennast tarkuseks.
Ta jätkas: „Kui inimene lõpetab küsimise,
lõpetab ta ka kasvamise.“
„Teadmised räägivad, tarkus kuulab.“
— Jimi Hendrix
Õpetaja lisas: „Iga uus teadmine peaks tegema inimese alandlikumaks, mitte uhkemaks.“
„Uhkus eelneb langusele ja kõrkus hukatusele.“
— Õpetussõnad 16:18
Õpilase taipamine
Õpilane istus kaua vaikides.
Siis ütles ta: „Nüüd ma mõistan…
Vares ei eksinud sellepärast, et ta luges.
Ta eksis sellepärast, et ta lõpetas kuulamise.“
Õpetaja noogutas. „Just. Kui teadmised sulgevad kõrvad, ei pääse tarkus enam südamesse.“
„Igaüks olgu kärmas kuulma, aeglane rääkima.“
— Jaakobuse 1:19
Lõppmõtisklus
Mõni inimene kannab teadmisi nagu uhket sulge, et teised teda märkaksid.
Teine kannab tarkust nii vaikselt, et seda märkab alles siis, kui tema juurest lahkudes on süda saanud rahulikumaks.
Raamat võib avada ukse.
Õpetaja võib näidata tee.
Kuid tarkus sünnib alles siis, kui inimene julgeb kuulata rohkem, kui ta räägib.
Ja võib-olla on kõige suurem tarkuse märk mitte see, et meil on vastused olemas, vaid see, et meis on alles siiras soov õppida.
„Vaikimine on suure tarkuse tara.“
— Eesti vanasõna
Teadmised annavad inimesele hääle. Tarkus õpetab teda kuulama. Alles kuulav süda suudab tõeliselt mõista.