Oli kord vana ja tark õpetaja nimega Abdulla, kelle tarkused olid tuntud kaugele. Ta oli juba kõrges eas, tema tervis oli habras ja kõnnak aeglane, kuid tema silmadest kiirgas alati rõõmsameelsust. Õpilased, kes tema juurde kogunesid, õppisid temalt mitte ainult õpetusi, vaid ka elurõõmu, mida ta kiirgas igal hetkel.
Üks tema noortest õpilastest, kaunis ja terve nooruk, paistis aga silma oma pideva tusatujuga. Ta kulges läbi elu justkui koorma all, mille kaalu ta ise ei mõistnud. Abdulla ja nooruki kontrast oli teistele õpilastele nii selge, et nad ei suutnud seda märkamata jätta.
„Õpetaja,“ küsis üks õpilastest ühel päeval, kui nad kõik koos istusid varjulise viigipuu all. „Kuidas on võimalik, et sina, kel on nii palju põhjuseid olla rahulolematu – vanus, tervis, rasked ajad – oled alati nii rõõmus, samal ajal kui noor ja terve õpilane tundub alati kurb? Mis on sinu saladus?“
Abdulla naeratas ja sirutas käe, et võtta lonks teed. Tema liigutustes oli rahu, mis tundus ulatuvat sügavamale kui sõnad. „See ei ole saladus,“ vastas ta lõpuks. „Igal hommikul, kui ma ärkan, küsin endalt: Abdulla, mida sa täna soovid? Kas tahad kanda tusatuju või valgustatud meelt?“
Õpilased vaatasid teda imestunult. „Aga mis siis, kui päev toob kaasa muresid või raskusi?“ küsis keegi.
Abdulla noogutas mõistvalt. „Mured ja raskused ei kao kuhugi. Kuid minu meeleolu valik on minu oma. Kui ma olen otsustanud, et valgustatud meel on see, mida ma tahan, siis leian ka kõige raskematel hetkedel viisi, kuidas rahulikuks ja rõõmsaks jääda. See pole alati lihtne, aga see on alati võimalik.“
Noor ja tusane õpilane kuulas vaikides. Hiljem, kui kõik olid lahkunud, astus ta õpetaja juurde. „Õpetaja, kuidas ma saan teha seda valikut? Mulle tundub, et minu tusatuju lihtsalt tuleb ega lase lahti.“
Abdulla vaatas teda rahulikult. „Alusta hommikul. Küsi endalt sama küsimus, mille mina endalt igal hommikul küsin. Alguses võib vastus tunduda ebaloomulik, kuid see on harjutamise küsimus. Nii nagu harjutad oma keha tugevaks, pead harjutama ka oma meelt valgustatud suunda valima.“
Sellest päevast alates hakkas nooruk praktiseerima Abdulla õpetust. Hommikuti, kui päike tõusis, küsis ta endalt: „Mida ma täna valin?“ Esialgu oli see raske, kuid aja möödudes tundis ta, kuidas tema meeleolu hakkas muutuma. Ta mõistis, et elu ei sõltu ainult välisest, vaid ka sellest, kuidas ta otsustab oma mõtteid suunata.
Moraal: Iga päev toob võimaluse valida oma meeleolu ja suhtumine. Kuigi raskused on elu loomulik osa, on meie valik see, kas lubame neil varjutada oma rõõmu ja rahu. Valgustatud meel algab teadlikust valikust, mida saame teha iga päev.
Lugu “Valik igaks päevaks” räägib meile, et iga päev on uus võimalus valida, kuidas me suhtume ellu ja iseendasse. Loo sõnum, et meeleolu ja rahulolu pole mitte väliste tingimuste tulemus, vaid sisemine teadlik valik, on sügav ja elumuutev.
Miks lugu inspireerib:
Praktiline õpetus: See tuletab meelde, et õnne ja rahu loomine on meie enda kätes ning see algab igapäevasest harjumusest.
Lihtsus ja selgus: Lugu näitab, et isegi keeruliste olukordade juures on võimalik valida rahu ja rõõm, kui seda teadlikult otsustame.
Universaalne sõnum: See sobib kõigile – sõltumata vanusest või eluolukorrast – tuues esile, kuidas igaüks saab iseenda elu paremaks muuta.
Elutarkuse jagamine: Abdulla õpetus näitab, kuidas sisemine rõõm ei sõltu välistest teguritest, vaid meie sisemisest otsusest.