Vanarahvas teadis rääkida: „Suurim kohtumõistja elab inimese enda südames.“ Sinna ei pääse ükski võõras pilk, ent just seal sünnib tõeline selgus ja lepituse jõud.
On aegu, mil elu surub meid seina vastu – kriisi, kahtluste või segaduse varju. Me otsime vastuseid väljastpoolt, kuid leiame vaid kaja. Alles siis, kui pöördume enda sisse, taipame, et kõige olulisem vestlus ei ole see, mida peame teistega, vaid see, mida julgeme pidada iseendaga.
Filosoofid ja mõtlejad, kes on elanud sajandeid enne meid, kõnelevad ikka – nende sõnad on nagu kaja, mis ei vaibu. Kui põimime nende tarkuse omaenda lugudesse, muutuvad nad taas elavaks vestluskaaslasteks. Nii saab meie sisemine dialoog osaks suuremast ajatutest häältest koosnevast koorist – vanade filosoofide, pärimuse ja meie enda hinge ühisest laulust.
Iseendale pihtimine ongi nagu vana taluahi: algul võib ta olla suitsu ja kipitust täis, kuid kui tuli uuesti süüdata ja hool hoida, sünnib valgus ja soojus, mis kannab meid läbi kõige pimedama talve.
Õpetaja ja õpilane istusid õhtuses vaikses aias. Päike vajus madalale ja taevas võttis endasse kuldse ja lilla varjundi. Õpilase näol oli rahutus, mis peegeldas sisemist võitlust.
Elutarkuse vahetus
Õpilane: „Õpetaja, vahel surub elu mind nii seina vastu, et ma ei tea enam, kuhu vaadata. Ma otsin vastuseid väljastpoolt – inimeste sõnadest, raamatutest, õpetustest. Aga ikka on tunne, nagu kuuleksin ainult kaja, mitte tõelist vastust.“
Ă•petaja: „See on seepärast, et kõige olulisem vestlus ei ole see, mida peame teistega, vaid see, mida julgeme pidada iseendaga. Sokrates ĂĽtles: “Uurimata elu ei ole elamist väärt.” Kui sa ei astu dialoogi oma hinge endaga, jääbki su elu ainult pealiskaudseks otsimiseks.“
Õpilane: „Aga iseendale pihtimine tundub hirmutav. Kas pole oht, et ma leian sealt ainult valu ja varjud?“
Ă•petaja: „Platon meenutas, et “tõeline puhastus algab hingest, kes julgeb tunnistada iseendale oma varju.” See ei ole karistus ega enesehaletsus, vaid alkeemia – vari muundub valguseks, kui sa seda tunnistad. Marcus Aurelius lisas: “Kui tunned end eksinuna, pöördu sissepoole. Seal on allikas, mis ei kuiva iial, kui sa vaid kaevad.” See tähendab, et isegi sinu pimeduses on valgus peidus, ootamas, et sa selle ĂĽles leiad.“
Õpilane: „Kas see tähendab, et kriis on tegelikult kutse enesele lähemale?“
Ă•petaja: „Just nii. Ralph Waldo Emerson ĂĽtles: “Iga sĂĽgav kriis on kutse dialoogiks iseendaga – ja sealt, mitte väljast, algab tõeline uuestisĂĽnd.” Seneca soovitas igal õhtul kĂĽsida endalt: “Mida sa täna mõtlesid, mida sa tundsid – ja mida pead homme parandama?’” See lihtne harjutus on nagu vaimne pihtimine, mis hoiab hinge ausana ja sĂĽdame selgena.“
Õpilane: „Aga kui ma olen endaga aus, kas see muudab midagi ka mu välises elus?“
Ă•petaja: „Jah. Friedrich Nietzsche ĂĽtles, et “kes julgeb tunnistada oma sisimaid tõdesid, sellele pole enam võõraste hinnangutel võimu.” Ja Carl Gustav Jung kinnitas: “Piht iseendale on alkeemia: see muudab varju valguseks ja teadvustamatuse tarkuseks.’” Kui oled endaga aus, siis ei saa sind enam kõigutada kellegi teise arvamus ega kriitika. Sa oled leidnud oma sisemise kohtu ja ka oma lepituse.“
Õpilane jäi vaikseks. Ta vaatas pimenevat taevast ja tundis, kuidas südames kerkis rahu. Õpetaja lisas tasakesi.
Õpetaja: „Iseendale pihtimine on hinge suurim töö – vaikne ja nähtamatu, kuid vägevam kui ükski välismaailma kohtuotsus. Iga kord, kui sa julged endaga ausalt rääkida, sünnid sa pisut uueks ja ligined sellele valgusele, mis on sinus alati olnud.“
Õpilase silmad särasid hetkeks uue arusaamise valgusest. Ta noogutas ja sosistas: „Nüüd ma mõistan… minu tõde ootab mind minu enda südames.“
Kokkuvõte: Õpilane mõistis, et iseendale pihtimine ei ole hukkamõist, vaid pääsetee. Nagu vanarahvas ütles: „Kes endaga tülis, see teistelegi rahu ei anna.“ Kuid kes endaga lepib, sellele muutub maailm sõbralikumaks.
See on töö, mida ei saa keegi teine meie eest ära teha, ja just seepärast on see nii väärtuslik. Iseendale pihtimine toob tagasi rahu, mida ei kõiguta ükski välismaailma torm.
Lõppsõna: Nagu pärimus õpetab: „Tõde ei ela kaugemal kui oma südame tagakambris.“
Iseendale pihtimine on hinge suurim töö – vaikne ja nähtamatu, aga tugevam kui ükski välismaailma kohtuotsus. Seal sünnib alkeemia, kus vari muutub valguseks, vale aususeks ja kriis uuestisünniks.
Elu tõelisim töö ongi hinge vaikne ja nähtamatu töö – dialoog iseendaga. Seal sünnib alkeemia, kus vari muutub valguseks, häbi tarkuseks ja kriis uuestisünniks.
Filosoofid ja vanarahvas on läbi aegade sosistanud sama: tõde ei ela kaugemal kui südame tagakambris. Ja kui seal süüdata tuli, saab sellest valgus, mis ei kustu – valgus, mis saadab meid läbi ööde ja talvede.
👉 „Kes räägib endaga ausalt, see avab ukse valgusele, mis on alati tema sees olnud.“