Vanad eestlased ütlesid: „Igal linnul oma laul, igal inimesel oma hing.”
Ent kui lind hakkab laulma ainult teiste järgi, kaob tema enda viis. Nii elame me vahel elusid, mis ei kuulu meile – sest pelgame, mida naabrid ütlevad, mida külarahvas arvab, mida maailm otsustab meie kohta enne, kui oleme saanud end päriselt väljendada.
On üks nähtamatu vangla, mille uksed pole lukus ja mille seinad pole kivist, vaid hirmust punutud. See on hirm teiste arvamuse ees. Seal istuvad paljud – vaikides oma tõde, kartes erineda, valides vaikimise, et mitte solvata, mitte ärritada, mitte jääda üksi.
Aga elu, mis elatakse teiste pilkude järgi, ei kanna hinge soojust. Vabadus, mida otsime, ei ela väljas – ta elab meie julguses seista keset külatänavat oma näoga, oma häälega, oma südamega.
“Kui sa elad teiste heakskiitu otsides, siis sureb su tõde nälga.” – Tundmatu
“Ära lase teiste arvamusel saada enda tegelikkuseks.” – Les Brown
“Inimese vaenlased on tema oma maja liikmed.” – Matteuse 10:36
“Kui sa oled vait, et sobituda, siis kaotad hääle, mille kaudu maailm sind vajab.” – Clarissa Pinkola Estés
“Kes kõnnib enda varjus, ei näe kunagi päikese teed.” – Vana rahvatarkus
“Kui karjaga koos jookseb hunt, unustab ta oma ulgumise.” – Põlisrahvaste vanasõna
Õpetaja ja Õpilase dialoog
Õpilane: Õpetaja… miks ma kardan öelda seda, mida tegelikult mõtlen?
Õpetaja: Sest sa kardad kaotada kuuluvust. Vana rahvas teadis, et ilma kogukonnata jääb süda vaeseks. Aga kui sa hülgad iseenda, et olla osa rahvast, siis jääd ikka üksi – ka rahva keskel.
Õpilane: Aga kuidas ma saan olla mina ise, kui teised ei pruugi seda mõista?
Õpetaja: Ka tõde on nagu tuline süsi – kõigile ei meeldi, aga see annab valgust ja sooja. Tõde ei vaja alati mõistmist. Ta vajab, et sa ei müüks oma häält vaikuse vastu.
Õpilane: Mida teha, kui keegi peab mind siis imelikuks või tõrjub eemale?
Õpetaja: Vaata metsa. Kõik puud ei kasva sirgelt ega võrdselt, aga igal puul on oma koht ja valgus. Elu ei oota, et sa sobituksid – ta ootab, et sa juurduksid. Vanaema ütles ikka: „Kõver puu varjab ka marju.”
“Ole see, kelleks sind loodi. Vastasel juhul jääb üks täht taevas pimedaks.” – Rumi
Õpilane: Kas see tähendab, et ma ei tohigi hoolida, mida teised arvavad?
Õpetaja: Sa võid hoolida ja isegi kuulata, aga ära anna oma elu nende kätesse. Mõnikord võib teiste arvamus sisaldada peeglit, milles end näha ja kasvada. Aga kui see peegel muutub trelliks, siis pole see enam peegeldus, vaid vangistus.
Õpilane: Kuidas ma vahet teen, kas võtta nende arvamus omaks või mitte?
Õpetaja: Küsi endalt – kas see arvamus avab mu südant või sulgeb selle? Kas see aitab mul kasvada või tõmbab mind väiksemaks? Mõnikord on arvamus nagu tuuleiil, mis viib laeva õigesse suunda. Teinekord aga torm, mille eest tuleb varjuda. Õpi eristama.
Õpilane: Ja kui ma kukun selle pärast?
Õpetaja: Siis oled sa vähemalt kukkunud omaenese rajal. Ja kui süda jääb ausaks, siis viib isegi kukkumine su koju tagasi. Nii nagu öeldi: „Tark ei tee alati õigesti, aga ta ei tee ka vastu oma südant.”
Vabadus ei tule trummipõrina ega hõigete saatel. Ta hiilib ligi nagu metsaudu varahommikul – vaikselt ja kindlalt. Ta tuleb siis, kui võtad seljast selle, mis pole sinu: teiste ootused, sotsiaalsed maskid, vanad rollid. Vabadus ei vaja kiitust – ta vajab ainult tõde.
Suurim vangla pole see, mille teised meile loovad. See on see, mille me ehitame endale ise – müür müüri haaval, iga kord, kui eelistame sobituda enda arvelt. Aga elu ei vaja meie sobivust. Elu vajab, et me oleksime kohal – oma tõe, oma hääle, oma südamega.
Luba endal seista oma valguses – isegi siis, kui see valgus ei sobi kõigile.
Vanarahvas ütles: „Oma valguse eest ära poe.” Ära varja oma sisemist sära, oma tõelist olemust või annet lihtsalt selleks, et sobituda, vältida kriitikat või jääda märkamatuks.
Iga kord, kui valid iseenda aususe, puruneb üks ahel su nähtamatus vanglas. Sa pole loodud selleks, et kõigile meeldida. Sa oled loodud selleks, et hing oleks terve ja tee oleks tõene. Ning teiste arvamused – võta neid kui tuule suundi. Mõni viib edasi, mõni paneb mõtlema, mõni tuleb lihtsalt mööda lasta.
Elutarkuseterad
“Suurim julgus on olla sina ise maailmas, mis tahab sind muuta kellekski teiseks.” – E.E. Cummings
“Hinge kõige sügavam soov ei ole heakskiit, vaid vabadus olla tõene.” – Tundmatu autor
“Kui sa kardad, mida teised arvavad, siis oled sa nende vang, mitte enda tee käija.” – Laozi
“Kõige raskem tee on see, mis viib iseendani. Aga see on ka ainus, millel sa päriselt kohal oled.” – Vana rahvatarkus
“Ole oma valgus. Mitte selleks, et särada üle teiste, vaid selleks, et näha iseenda teed.” – Buddha
“Kui sa kuulad oma südant, kuuled vaikust, mis ei vaja heakskiitu.” – Pärimuslik ütlus