Väikeses linnakeses, kus tänavad olid täis askeldavaid inimesi ja kohvikud sumisesid jutuajamistest, elas noor naine nimega Anna. Ta oli alati tundnud, et tema elus on midagi puudu – justkui oleks mingi leek temas kustunud veel enne, kui see õieti põlemagi sai hakata. Ta töötas usinalt kontoris, tehes täpselt seda, mida temalt oodati, kuid õhtuti koju jõudes tundis ta tühjust.
Ühel päeval kohtus ta pargis vana kunstniku nimega Hugo, kes oli kuulus oma värviküllaste maalide ja lahke naeratuse poolest. Ta istus päikese käes lõuendi ees ja tõmbas pintslit kindlameelselt üle kanga.
„Kuidas sa tead, mida maalida?“ küsis Anna teda huviga jälgides.
Hugo naeratas ja vastas rahulikult: „Ma lihtsalt järgin oma kirge. See on mu sisemine leek, mis ütleb mulle, kuhu pintsel viia. Kui sa leiad midagi, mis sütitab su hinge, siis kõik muu sulandub sinna ümber.“
Anna jäi mõttesse. Ta oli alati armastanud kirjutamist, kuid oli selle aastate jooksul unustanud, pidades seda lapsepõlve unistuseks.
„Aga kui ma ei tea, mis mind sütitab?“ küsis ta murelikult.
Hugo pani pintsli käest ja vaatas talle silma. „Kirg ei ole midagi, mida peab kaugelt otsima. See on juba sinus olemas. Mõtle hetkeks – mis paneb su südame kiiremini põksuma? Mis teeb sind rõõmsaks isegi siis, kui keegi ei näe?“
Anna sulges silmad ja kujutas ette lapsepõlve suveõhtuid, mil ta istus vana tammepuu all ja kirjutas oma vihikusse lugusid. See mälestus pani ta huuli kaunistama sooja naeratuse. Ta mõistis, et kirjutamine oli alati olnud tema kirg – ta lihtsalt oli selle oma igapäevase elu keerises unustanud.
Järgmisel hommikul ärkas Anna uue energiaga. Ta ostis uue märkmiku ja otsustas pühendada igal õhtul vähemalt kümme minutit kirjutamisele. Aegamööda muutusid need minutid tundideks ning lõpuks leidis ta end kirglikult kirjutamas lugu, mis elas tema südames juba aastaid.
Anna õppis, et tõeline kirg vajab julgust – julgust minna vastu oma hirmudele, julgelt teha esimest sammu ja usaldada ennast. See polnud enam lihtsalt unistus, vaid tema elu osa.
Mõne kuu pärast leidis ta end lugemas oma kirjutist väikese raamatupoekese kirjandusõhtul, kus inimesed kuulasid ja naeratasid kaasa. Ta mõistis, et see, mida ta armastab, inspireerib ka teisi.
Loo moraal: Kirg ei ole midagi, mida peab kaugelt otsima – see on juba sinus olemas. Kui sa annad sellele tähelepanu ja julged teha esimese sammu, võib sellest saada sinu elu kõige kaunim osa.
