On olemas inimesi, kes elavad ilma mingi eesmärgita. Nad mööduvad nagu rohukõrred jões. Nad ei liigu, vaid kistakse vooluga kaasa.
Inimesed, kes liiguvad vooluga kaasa ilma selge eesmärgi või sihita, võivad sageli tunda, et neil puudub kontroll oma elu suuna üle. Nagu rohukõrred jões, mida vool viib endaga, puudub neil kindel ankur või jõud, mis suunaks neid teadlikult oma soovitud eesmärkide poole. Selline eluviis võib olla küll ajutiselt rahulik ja muretu, kuid pikas perspektiivis võib see tekitada tühjuse ja rahulolematuse tunnet.
Siiski on oluline märkida, et “vooluga kaasa minemises” võib olla ka oma ilu ja tarkus. Mõned inimesed leiavad elus mõtte hetkes kohalolekus ja õrnalt kaasa liikumises, lastes elul end avada ja juhatada. See on kui vaimne usaldus elu loomuliku kulgemise vastu.
Lõppkokkuvõttes võib õnnelik ja tähendusrikas elu peituda tasakaalus nende kahe vahel: teades, mida soovid, ja astudes samme oma eesmärkide suunas, kuid samal ajal olles paindlik ja avatud elu ettenägematutele keerdkäikudele.