SISEMINE MINA ON SINU KUNINGLIK OLEMUS

Loo ühendus oma Sisemise Minaga… kui oled tõeliselt selles lõpmatus sisemises kohas, oma tõelises kodus, oled kodus kõikjal, igal ajal ja kellega tahes. Koht, kus on LÕPMATU võimalus.

Ammu-ammu elas kord ühel kaugel maal hea, kuid vananev valitseja, kes otsustas, et on tulnud aeg anda pojale õppetund tõelise kuninga majesteetlikust loomusest.

Ta teadis, et ei lähe enam kaua aega, kui kroonprints võtab ameti üle. Just nagu samuti tema isa omal ajal oli talitanud, andis temagi nüüd käigu sündmustele, et oma kavatsus teoks teha. Talle oli tähtis, et tiitlipärijale jääks enamat kui vaid jõukus ja aujärg, privileegidel oli küll oma koht, kuid need ei asendaks siiski kõige väärtuslikumat kinki – kuninglikku tarkust. Kogenud valitseja teadis, et kui tal õnnestub oma pärand pojale edasi anda, jätkub kuningriigis õiglane kord.

Nii andis valitseja oma ametnikele käsu nõu pidada kuninglike astroloogidega, kes otsiksid tähtede abiga suurte pidustuste pidamiseks parima päeva. Peagi kuulutati kuninglik määrus üle kogu maa välja. Kõik kuninglikes valdustes elavad head ja truud alamad said kutse järgmise noorkuu ajal kohale ilmuda ja oma äranägemise järgi kaasa tuua kingitus printsile, kellest peagi pidi saama kuningas.

Ettevalmistused käisid täie hooga. Suure hoolega ehitati lava. Kuigi kuningas oli selle juba läbi teinud – kui tema isa oli rollis, mis nüüd tema täita oli -, ei olnud ta kindel selle lõplikus tulemuses.

Taevas ise teab, mis sellest etendusest lõpuks välja tuleb. Ta võis ainult loota, et poeg on valmis tema jaoks hoolikalt ettevalmistatud õppetundi vastu võtma.

Mida lähemale suur päev jõudis, seda enam aega veetis kuningas lossihoovis ringi luusides. Seda kujundati parasjagu paljude pingiridadega imeliseks vabaõhuteatriks.

Kingituste üleandmise tseremoonia pidi seal aset leidma vähem kui kolme päeva pärast ja ta jälgis salaja, kas printsi käitumine hakkab juba ilmutama märke, mida ta ootas ja lootis.

Vaade, mis talle munakivisillutisega kaetud õuel avanes, ei valmistanud sugugi pettumust.

Ettevalmistustes jäänud väheste päevade jooksul viibis prints otse sündmuste keskel, sõelus rahvamassis ja tegutses üldse sellise ennastunustavusega, nagu ei puutuks kogu sagimine üldse temasse.

Kuningas teadis, et igaühele, kes printsile pilgu juhtus heitma, jäi mulje, et ta teeb oma tavapärast kontrollkäiku veel kujuteldava kuningliku valdkonna juurde.

Varjuhoidev kuningas aga teadis, mis ta poje meeles tegelikult mõlgub – ja sel polnud kujutlevate sõduritega mingit pistmist. Ei. Kroonprintsi vaimumaailma rõõmustas sel hetkel kuhjade kaupa imetabaseid kingitusi, mis peagi pidi ta jalge ette asetatama.

Ta arvutas oma tulevasi rikkusi kokku ja ta isa teadis seda sama kindlalt, nagu ta märkas oma näole tekkivat naeratust. Ta meenutas, kuidas mitte väga kaua aega tagasi oli temagi lasknud end samasuguse magusa unistuse kütkesse püüda ja kuidas ta isa heasoovilikkus aitas tal silmad avada millegi palju suuremale kui see unistuste unistus. Nüüd lootis ta sedasama oma pojale edasi anda.

Pidustuse avapäev tõi kaasa selge taeva ja sooja päikese. Ammu enne algust oli lossihoov pilgeni rahvast täis. Kombekohase tseremoonia järel ilmus hea kuningas alamate spontaanse aplausi kutsel lavale. Ta tervitas kõiki ja tänas neid siiralt kohaletulemise eest. Seejärel teatas ta, et see on kuningriigi kõige paljulubavam päev. Olles kõik öelnud, mis tal öelda oli, saatis ta oma poja järele, et kingituste üleandmisega algust teha.

Tervitushüüete saatel kõlasid pasunad jja prints saabus saatjatega keskmisele poodiumile, kus ta isa trooni kõrval istet võttis. Seejärel tulid miilipikkusena tunduvas rivis ükshaaval kuningriigi head alamad ja tegid algust kingituste esitlemisega.

Esimesena asetati prinsti jalge ette väike kotitäis musti ube. Seejärel saabus laagerdunud viski ja paar lõmmis pudelkõrvitsat. Troonipärija ei suutnud oma silmi uskuda. Ta ei söendanud seda valjusti öelda, aga ta oli veendunud, et õukondlased oli lavastanud peene vingerpussi. Aga keegi teine ei naernud, kui ühtlane inimestevool kandis ta ette ühe kingituse teise järel. Nüüd oli ta ees puust flööt, mitu kiitsakat kana ja lapse mõõtu käsitsi kaunistatud jahivibu.

See pidi küll viga olema. Ta hakkas higistama ja sundis näole naeratatuse.

Kus on laekad kuldmüntidega, siidkangad, paunad kalliskividega? Mitte miski, mis ta jalge ees lebas ei sarnanenud vähimalgi määral nende rikkustega, mis unistustes sel päeval tema osaks pidid saama.

Kõigest mõne minuti möödudes oli ainus asi – lisaks kuninga käele, mis kandis raskusega poja õlal puhkas-, mis teda veel oma istmel hoidis, aeg-ajalt kingitustekuhja otsa langevad juhuslikud hõbemündid. Kuid isegi nende kõlin mattis kiiresti kartulite, naeriste ja köögivilja voolus. Kuidas ta vihkas naerist ja köögivilja!

Heade kavatsustega kodanike paraad, nende helded, kuid labased kingitused kuhjusid ja kuningas hoidis printsil silma peal. Ta nägi, et poeg hakkab hoolika vaoshoituse üle kontrolli kaotama. Keegi teine publiku hulgast ega lavalviibijatest ei tabanud nende ees toimuva vaatemängu olemust. Kuningas üksi mõistis, mis pojale meelelärmi valmistab, ja tema üksi teadis õiget lahendust.

Tema enda kingitus pojale pidi avaldama tohutut muljet, seejärel pidi ajastus olema täpne.

Viimaks ei saanud seda hetke enam edasi lükata. Ta tajus, et prints on valmis oma toolilt püsti kargama ja lavalt minema tormama. Ta suurendas meelega käesurvet poja õlal ja samal ajal andis teise käega märku protsessioon hetkeks peatada. Ta kummardus poja kohale ja sosistas talle midagi. Üle õukonna vajus vaikus.

Isa hääl ta kõrvus oli nii selge, et printsile tundus hetkeks, et ta kuuleb seda häält esimest korda. Ta ei suutnud teha muud kui kuulata.

“Poeg,” ütles isa, “kuula mind hoolega. Ma tahan, et mõtled hetkeks selle üle, mida ma sulle kohe räägin. Kui sa ikka veel tahad lavalt lahkuda, ei tee ma takistusi.”

Prints vaatas üles isale silma ja palus tal sõnatult jätkata. Kuigi sõnad kandusid tema kõrvadesse, kuulas ta südamega.

“Ainult lihtinimene seab oma mõõduks asjad, mis tema elus tulevad ja lähevad, sest ainult tühine inimene hindab oma väärtust selle järgi, mida elu juhuslikult pakub või millest ilma jätab. Sünnipoolest oled kuninglikkust soost, kuid täna oled käitunud väikese inimese kombel.”

Isa sõnad tabasid teda nagu piigiteravik ja torge oli seda tugevam, et prints taipas, et neis on tõde. Täiesti arusaamatult tundis ta end järsku kummaliselt abituna. Muidugi rääkis isa tõtt ja ta tahtis olla üllas, teiselt poolt oli otse ta uskumatute silmade ette kuhjatud täitmata unistuse kibedad jäägid.

Sel hetkel ei teadnud prints, mida teha. Just sel hetkel kui ta jõudis arusaamisele, et samamoodi pole mõtet jätkata ja mitte keegi ei taibanud, mida ta parasjagu läbi elas, avas kuningas uuesti suu.

Kui ta oli lõpetanud, sai prints aru, et ta ise oli ainus, kes ei mõistnud, kuhu ta kuulub. Ilma isa sõnadeta poleks ta ise iial selle peale tulnud.

“Mu poeg, tõeline kuningas ei muretse kunagi selle pärast, mida alamad talle toovad, olgu siis hõbedat või õlekõrsi. Ta ju teab, et valitseb kogu kuningriigi üle. Vaata poodiumist kaugemale. See kõik kuulub sulle. On alati kuulunud.”

Prints tõstis aeglaselt pea ja vaatas üle lava ning rahvamassi kaugusesse. Algul kissitas ta silmi, nagu oleks äsja ereda hommikupäikese kätte astunud. Hetk hiljem aga olid ta silmad pärani ja särasid.

Seejärel, kuninga ja õukonna pilkude all, tõusis prints püsti ja kuningale koheselt andis käsu: “Jätkugu pidustused – lähme rongkäiguga edasi!”

Sisemine mina on sinu kuninglik olemus. Oma kuninglikkuses teab ta sinust seda, mida sa ise pead veel õppima. Las ta näitab sulle oma salajast kuningriiki. See kuulub sulle.

Sa saad iga kord tüki kuningriigist endale, kui keeldud labasuse lõksu sattumast ja otsustad taevaliku kasuks.

Elu toob, mida toob. Võta temalt pakutud kingitused vastu, muretsemata selle pärast, mida teised sellest arvata võivad. Elu ei ürita sinu kohta midagi väita. Elu püüab sulle vesta endast ja oma mõõtmatute rikkuste suurusest, mis juba kuuluvad sulle.

Jah, nii see on. Sinu valduses on juba kõik, mida sul üldse kunagi vaja võib minna, aga see ei tundu nii, sest sind on täiesti valesti õpetatud kinni hoidma üksikutest asjadest. Lase minna neil klammerduvatel mõtetel ja tunnetel, mis tahavad elu taandada vaid sulle ulatatud anumaks. Lase need endast läbi.

Sinu valmisolek lasta elul endast läbi voolata toob kaasa teadmisi, et sinu ja elu vahel polegi suurt erinevust. See uus mõistmine on uks kambrisse, kus on lõpmatu varandus.

Nüüd hakkad nägema, taipama, et oled alati kuulunud teadlikule minule, mis on kogu aeg olemas olnud ja pidevas muutumises. See on pühitsetud mina, kelle olemus on sinu rikkus. See on sisemise mina kuningriik. Loobu ja astu sisse.

On hädavajalik, et püsiksid ühenduses oma sisemise minaga, et sa ei kaotaks selle olemust, kes sa tegelikult oled.

Jiddu Krishnamurti on kord öelnud: “Ülimaks naudinguks pole põhjust vaja – leida rõõmule põhjus ei paku enam rõõmu. See lihtsalt oli ja mõte selleni ei küündinud. Talletada see mälestustesse? See tuli lainetena, elav jõud, mida ei saa kuhugi sulgeda. Selles rõõmus oli kaitsepalve. Ei küündinud selleni ei mõte ega käsk”.❤️