Iidsetest aegadest on inimesed teadnud, et sĂŒda ei talu liiga suurt vaikust. Kui hinge raskus jÀÀb liiga kauaks sisse, muutub see koormaks, mis murrab nii mĂ”istust kui vaimu. Nii nagu allikas peab voolama, et vesi ei roiskuks, peab ka inimese hing leidma oma vĂ€ljundi.
Vanas eesti pĂ€rimuses öeldakse: âKes keelt ei liiguta, see sĂŒdant rĂ”hub.â Just seetĂ”ttu on rÀÀkimine â olgu usaldusvÀÀrsele sĂ”brale, Ă”petajale, vĂ”i isegi paberile â hinge vabastamise viis. Filosoofid ja tarkade raamatud kinnitavad sama: jagatud mure muutub kergemaks, jagatud tĂ”de toob vabaduse.
đżElutarkuse vahetus
Ăpilane: Ăpetaja, vahel tundub, et kui ma kĂ”ike endas hoian, siis raskus aina kasvab. Ja samas on hirm â kas on Ă”ige kĂ”ik Ă€ra rÀÀkida? Kas see ei tee mind haavatavaks?
Ăpetaja: Kui sĂŒda on tĂ€is, peab see leidma tee vĂ€lja. Aristoteles ĂŒtles: âRÀÀkimine on hingele sama, mis hingamine kehale.â Kui me ei hinga, jÀÀb keha haigeks. Kui me ei rÀÀgi, jÀÀb hing haigeks.
Ăpilane: Aga kui ma rÀÀgin valele inimesele? Kui minu sĂ”nad minu vastu pööratakse?
Ăpetaja: See on tark kĂŒsimus. Piiblis öeldakse: âKandke ĂŒksteise koormaid, nĂ”nda te tĂ€idate Kristuse seadust.â (Gl 6:2). See ei tĂ€henda, et peaksid jagama oma sĂŒdant igaĂŒhega, vaid leidma need, kelle sĂŒda on valmis su koormat kandma.
Ăpilane: Nii et oluline pole vaid see, et ma rÀÀgin, vaid ka see, kellele ma rÀÀgin?
Ăpetaja: Just. Eesti vanarahvas teadis: âJagatud mure on pool muret, jagatud rÔÔm on topelt rÔÔm.â SĂ”na vĂ”ib olla nagu ravim vĂ”i nagu mĂŒrki tĂ€is nool. Tarkus seisneb Ă”ige kuulaja leidmises.
Ăpilane: Kuid miks ma tunnen, et murest vaikimine teeb mind vĂ€iksemaks?
Ăpetaja: Sokrates ĂŒtles: âInimene ei vaju uppuma mitte raskuste pĂ€rast, vaid sellepĂ€rast, et ta hoiab neid endas.â Kui sa jÀÀd vaikima, on see nagu kivi kingas â vĂ€ike asi, mis iga sammuga teeb suuremat valu.
Ăpilane: Nii et rÀÀkida â see ei ole nĂ”rkus?
Ăpetaja: Ei, see on julgus. Marcus Aurelius meenutab: âKes oma sĂŒdant ei ava, see jÀÀb vangiks omaenda varjude alla.â RÀÀkides lased valguse sisse.
Ăpilane: Ăpetaja, kas tĂ”de on alati vajalik vĂ€lja öelda?
Ăpetaja: Johannese evangeeliumis öeldakse: âTĂ”de teeb teid vabaks.â Kuid mĂ”tle, kas tĂ”de on mĂ”eldud vabastama vĂ”i haavama. MĂ”nikord on Ă”ige rÀÀkida, mĂ”nikord on tark valida vaikus. Kuid kĂ”igepealt rÀÀgi endaga â sest suurim koorem on see, kui sa ei kuula oma hinge.
đżSĂ”na vĂ”ib olla raske vĂ”i kerge, haavav vĂ”i tervendav. Kuid vaikusse vangistatud mĂ”te on alati ohtlikum kui vĂ€lja öeldud tĂ”de. Tarkus seisneb mitte ainult rÀÀkimises, vaid ka kuulaja valikus ja sĂŒdame puhtuses, millest sĂ”na sĂŒnnib.
Nii nagu pĂ€rimus ĂŒtleb: âSĂ”na, mis jÀÀb hinge kinni, on kui kivi kingas â pikalt kandes teeb valu.â Kui julged selle kivi kingast vĂ€lja raputada, muutub samm kergemaks ja hing saab vabamalt hingata. đż

