Tempel nimega Mina🌹

Ühes vaikses nurgas, kus maailm jäi justkui selja taha ja aeg peatus, avas inimene ukse iseenda sisse. Ukse kohal seisis silt:
“Eluülikool – ainult ühe õpilase ja ühe õpetajaga.”

Sisse astudes leidis ta tühja ruumi. Tahvli ees ei seisnud õpetajat, pinkides ei istunud ühtegi kaasõpilast. Ainult tema ise – veidi segaduses, natuke ärevil, kuid uudishimulik.

“Kes siin õpetab?” küsis ta.

Vaikus vastas. Aga selles vaikuses hakkas miski nihkuma. Mõtted, mis polnud kunagi lõpuni kuulatud. Tunded, mis olid jäänud tagaplaanile. Keha, mis ootas, et teda märgataks.

Ta istus esimesse pinki ja kuulis häält – mitte väljast, vaid sügavalt seestpoolt:

“Mina olen su õpetaja. Mina olen su õpilane. Ja kõik, mida vajad, on juba sinu sees. Iga küsimus, mida julged küsida, viib sind lähemale vastusele, mida sa juba kannad.”

Päevade möödudes kirjutas ta tahvlile sõnu, mis kõlasid nagu palved: Kannatlikkus. Kuulamine. Kaastunne. Ausus…
Ta õppis kuulama keha vaikset sosinat, mõtete varjatud sõnumeid ja südame pehmeid tõukeid. Mõnel päeval langes ta justkui läbi – ja mõistis, et kõige sügavamad õppetunnid sündisidki komistustes.

Ta ei lõpetanud seda kooli kunagi, sest seal ei antud diplomeid. Seal jagati vaid sügavamat mõistmist, selgust ja armastust iseenda vastu.

Ja kui keegi temalt küsis, kust tuleb tema rahu ja tarkus, vastas ta lihtsalt: “Ma käin templis nimega Mina. Ja seal õpin ma iga päev.”

Kui sa kunagi tunned, et oled ennast kaotanud või tahad end paremini mõista, siis tea – see tempel on ka sinul olemas.
Vaikne, avatud ja ootamas.
Seal on huvitav käia. Iga kord avastad midagi uut.