Ăhes vaikses nurgas, kus maailm jäi justkui selja taha ja aeg peatus, avas inimene ukse iseenda sisse. Ukse kohal seisis silt:
“EluĂźlikool â ainult Ăźhe Ăľpilase ja Ăźhe Ăľpetajaga.”
Sisse astudes leidis ta tĂźhja ruumi. Tahvli ees ei seisnud Ăľpetajat, pinkides ei istunud Ăźhtegi kaasĂľpilast. Ainult tema ise â veidi segaduses, natuke ärevil, kuid uudishimulik.
“Kes siin Ăľpetab?” kĂźsis ta.
Vaikus vastas. Aga selles vaikuses hakkas miski nihkuma. Mþtted, mis polnud kunagi lþpuni kuulatud. Tunded, mis olid jäänud tagaplaanile. Keha, mis ootas, et teda märgataks.
Ta istus esimesse pinki ja kuulis häält â mitte väljast, vaid sĂźgavalt seestpoolt:
“Mina olen su Ăľpetaja. Mina olen su Ăľpilane. Ja kĂľik, mida vajad, on juba sinu sees. Iga kĂźsimus, mida julged kĂźsida, viib sind lähemale vastusele, mida sa juba kannad.”
Päevade mÜÜdudes kirjutas ta tahvlile sĂľnu, mis kĂľlasid nagu palved: Kannatlikkus. Kuulamine. Kaastunne. Ausus…
Ta Ăľppis kuulama keha vaikset sosinat, mĂľtete varjatud sĂľnumeid ja sĂźdame pehmeid tĂľukeid. MĂľnel päeval langes ta justkui läbi â ja mĂľistis, et kĂľige sĂźgavamad Ăľppetunnid sĂźndisidki komistustes.
Ta ei lĂľpetanud seda kooli kunagi, sest seal ei antud diplomeid. Seal jagati vaid sĂźgavamat mĂľistmist, selgust ja armastust iseenda vastu.
Ja kui keegi temalt kĂźsis, kust tuleb tema rahu ja tarkus, vastas ta lihtsalt: “Ma käin templis nimega Mina. Ja seal Ăľpin ma iga päev.”
Kui sa kunagi tunned, et oled ennast kaotanud vĂľi tahad end paremini mĂľista, siis tea â see tempel on ka sinul olemas.
Vaikne, avatud ja ootamas.
Seal on huvitav käia. Iga kord avastad midagi uut.![]()

