Vanarahvas ĂŒtles: âIga lind laulab oma laulu.â
đŻïžNii nagu igal linnul on oma viis, on igal inimesel oma and â seeme, mille Looja on tema hinge pannud. KĂŒsimus pole mitte selles, kas meil on anne, vaid selles, kas julgeme teda kuulata ja kasvatada.
Filosoofid ja mĂ”tlejad, kes on elanud sajandeid enne meid, kĂ”nelevad ikka â nende sĂ”nad on nagu kaja, mis ei vaibu. Kui pĂ”imime nende tarkuse omaenda lugudesse, muutuvad nad taas elavaks vestluskaaslasteks. Nii saab meie sisemine dialoog osaks suuremast ajatutest hÀÀltest koosnevast koorist â vanade filosoofide, pĂ€rimuse ja meie enda hinge ĂŒhisest laulust.
Ăpetajad ja filosoofid on lĂ€bi aegade meenutanud, et anne ei ole juhus, vaid kutse. Ja see kutse ootab kuulamist nii noorelt kui vanalt, sest and ei tunne vanuse piire.
đŻïžElutarkuse vahetus
Ăpilane ja Ă”petaja jalutasid Kadrioru pargis. Puude vahel kajas linnulaul, ja Ă”pilane ohkas.
Ăpilane: âĂpetaja, vahel ma tunnen, et minus pole midagi erilist. Justkui oleksin lihtsalt ĂŒks paljudest â ilma oma hÀÀleta.â
Ăpetaja: âPlaton tuletas meelde: âĂra jĂ€ta tĂ€hele panemata, milleks su hing on loomult loodud â just seal peitub sinu tee.â Igal inimesel on midagi, mida ta teeb loomulikult hĂ€sti. See, mis tundub sulle iseenesestmĂ”istetav, vĂ”ib olla sinu suurim and.â
Ăpilane: âAga kuidas seda Ă€ra tunda? Ma olen proovinud, otsinud, aga tihti tundub kĂ”ik tavaline.â
Ăpetaja: âSokrates ĂŒtles: âTunne iseennast â ja sa leiad oma ande, sest see on sinu olemuse hÀÀleks.â Ja vanarahvas kinnitas: âIga töö tegija nĂ€gu.â KĂŒsi endalt: mis toob sulle jĂ”udu, mitte ainult vĂ€simust? Mis paneb aja kaduma? Seal, kus su hing Ă”itseb, ongi sinu tee.â
Ăpilane: âAga kas minu and peab olema midagi suurt â midagi, mis teisi hĂ€mmastab?â
Ăpetaja: âEi. Aristoteles meenutas: âIga inimene on loodud mingi kindla eesmĂ€rgiga ja see eesmĂ€rk on tema Ă”nne allikas.â MĂ”ne anne on laul, mĂ”ne oma hool, mĂ”ne oma mĂ”te vĂ”i kĂ€te oskus. Inglise vanasĂ”na ĂŒtleb: âIgaĂŒhel tuleb sĂ”uda nende aerudega, mis tal on.â TĂ”eline vÀÀrtus pole suuruses, vaid truuduses oma andele.â
Ăpilane: âAga kui teised minu annet ei hinda? Kui nad naeravad vĂ”i ei mĂ”ista?â
Ăpetaja: âSeneca tuletas meelde: âĂige tee ei vaja pealtvaatajate aplausi â see annab rahu su hingele.â Ja Benjamin Franklin lisas: âĂra varja oma andeid, need on antud asja pĂ€rast. Mis kasu on pĂ€ikesekellast varjus?â Su anne ei ole antud selleks, et teised seda kohe mĂ”istaksid, vaid et sina seda elaksid.â
Ăpilane: âNii et minu anne on nagu seeme, mida ma pean ise kasvatama?â
Ăpetaja: âJust. Jaapani vanasĂ”na ĂŒtleb: âLilled Ă”itsevad, kui nad jĂ€rgivad oma loomust.â Ralph Waldo Emerson meenutas: âAnded on nagu vĂ”ti, mis avab ukse avastuste ja saavutuste ruumi.â Kui sa annad oma andele ruumi, siis avab ta sulle maailma, mida teised ei pruugi nĂ€ha.â
đŻïžVahepeegeldus
Ăpilane jĂ€i mĂ”tlema ja tundis, et tema sees hakkas midagi helisema â nagu vana laul, mis oli alati olemas, aga mida ta polnud julgenud kuulata.
đŻïžKokkuvĂ”te
Ăpetaja lausus tasakesi: âEuripides tuletas meelde: âĂks inimene ei saa olla meisterlik kĂ”iges: igaĂŒhel on oma erilised omadused.â Ja Aafrika vanasĂ”na kinnitas: âKui sa ei tea, mis on su kingitus, kĂŒsi oma sĂŒdame kĂ€est â ta ei valeta.â Nii lihtne see ongi â sinu anne on su sĂŒdames, oodates, et sa ta vastu vĂ”taksid.â
Ăpilane: âNĂŒĂŒd ma mĂ”istan â anne ei ole midagi, mida peaksin kaugest otsima. See on minu sees ja ootab, et ma teda elaksin.â
đŻïžLĂ”ppsĂ”na
Filosoofid ja vanarahvas on lĂ€bi aegade sosistanud: âKes oma ande leiab, see leiab ka rahu.â
Anne ei kĂŒsi vanust, vaid julgust.
See on nagu tuli, mis on juba sĂŒĂŒdatud â sinu ĂŒlesanne on vaid lasta sel pĂ”leda ja valgustada nii enda kui teiste teed.
đż đŻïžâSinu tĂ”eline töö on see, mida tehes kaob aeg ja kasvab hing.â

