🌿Oma tee leidmise kunst

Marcus Aurelius: „Kes juhib oma mõtteid, juhib ka oma elu.“
Seneca: „Kui sa ei tea, kuhu lähed, viivad kõik tuuled sind teise inimese sadamasse.“

Inimese elu on nagu pikk ja käänuline rada, mis kulgeb läbi metsade, üle lagendike ja mööda jõekaldaid. Teed ristuvad ja hargnevad, mõni rada näib lai ja siledaks tallatud, teine aga kitsas ja kõrtega kaetud, justkui ammu unustatud. Liiga sageli kipume astuma sellele rajale, mida teised meile näitavad – olgu need lähedased, õpetajad, sõbrad või ühiskond ise. Alguses tundub see mugav ja turvaline, sest tee on juba lahti käidud ja lõkkekohadki teel valmis seatud.

Aga ühel hetkel märkame, et samm on raske, süda vaikib ja silm ei sära. Vanarahva tarkus teadis öelda: „Kes teise vankrile istub, selle hobune viib sinna, kuhu peremees tahab.“ Kui meil ei ole oma sihti ega oma rooli, muutume reisijaks kellegi teise loos.

Oma tee leidmine nõuab vaikust, julgust ja ausust iseenda vastu. See ei ole võitlus teistega, vaid teekond iseenda juurde. See on nagu metsas omaenda jälgede otsimine, kui lumel on kümned rajad risti-rästi – alles siis, kui seisad paigal ja kuulad, kuuled ära, kustpoolt su süda kutsub.

Dialoog: Õpetaja ja Õpilane

Õpilane: Õpetaja, miks tundub, et mu elu liigub sinna, kuhu teised mind veavad?

Õpetaja: Sest oled olnud kui tuule käes hõljuv leht – iga puhang viib sind teise suunda.

Õpilane: Aga kui ma ei järgi teiste teid, kas ma ei jää siis üksi?

Õpetaja: Üksi jäämine võib olla kingitus. Metsas ei ole iga rada täis rahvast – mõni viib vaikse allikani, kus ainult sina saad oma janu kustutada. Üksindus ei ole tühjus, vaid võimalus kuulata oma südame sosinat.

Õpilane: Kuidas ma tean, et tee, mille valin, on õige?

Õpetaja: Õige tee ei hüüa valjusti. Ta kutsub vaikselt, kuid kindlalt. Kui astud sellele rajale ja tunned, et samm muutub kergemaks, isegi kui tee on konarlik, tead, et oled õigel kursil.

Õpilane: Aga mida teha, kui teised ütlevad, et mu valik on vale?

Õpetaja: Siis tuleta meelde, et isegi parim kompass näitab põhja ainult sulle. Teised võivad näha maailma oma suunast, aga ainult sina näed oma silmadega. Rahvas ütleb: „Iga lind laulab oma laulu“ – ja kui üritad laulda kellegi teise viisil, jääb su hääl kurdiks su enda hingele.

Õpilane: Ja kui ma eksin oma teel?

Õpetaja: Isegi eksimine võib olla vajalik. Metsas võid teha ringi, aga see õpetab sind paremini nägema maastikku ja tundma tuult, mis viib sind koju. Peaasi, et sa ei anna oma kaarti ja kompassi kellelegi teisele.

Tarkuseterad ajatutelt filosoofidelt ja rahvatarkustest

Ralph Waldo Emerson: „Ära lase teistel joonistada kaarti, millel sina oma teed otsid.“

Søren Kierkegaard: „Elu kaotab oma maitse, kui maitseme vaid teiste taldrikult.“

Eleanor Roosevelt: „Sul on õigus otsustada, milline on sinu tee, isegi kui teised soovivad sulle oma rada näidata.“

Laozi: „Kui sa seisad oma südame keskel, ei saa sind keegi kõrvale juhtida.“

Plutarchos: „Suurim vabadus on vabanemine teiste plaanidest sinu elu jaoks.“

Eesti vanasõna: „Iga lind laulab oma laulu.“

Eesti vanasõna: „Kes oma rada käib, ei eksi võõral teel.“

Oma tee leidmine ei tähenda ust kinni löömist teiste ees. See tähendab akna avamist enda sees. Kui tunned oma teed, muutub ka su samm kindlaks ja su süda rahulikuks, isegi siis, kui ilm on tormine ja mets pime.

Nagu vana rahvatarkus ütleb: „Iseenda süda on parim teeviit.“ See teeviit ei valeta ega juhi sind sinna, kus peaksid olema kellegi teise silmis, vaid sinna, kus oled tõeliselt kodus iseendaga. Ja kui sa lõpuks seisad oma teekonna lõpus, saad öelda: „See oli minu tee, minu laul, minu elu.“

#elutarkusevahetus