Marcus Aurelius: âKes juhib oma mĂ”tteid, juhib ka oma elu.â
Seneca: âKui sa ei tea, kuhu lĂ€hed, viivad kĂ”ik tuuled sind teise inimese sadamasse.â
Inimese elu on nagu pikk ja kÀÀnuline rada, mis kulgeb lĂ€bi metsade, ĂŒle lagendike ja mööda jĂ”ekaldaid. Teed ristuvad ja hargnevad, mĂ”ni rada nĂ€ib lai ja siledaks tallatud, teine aga kitsas ja kĂ”rtega kaetud, justkui ammu unustatud. Liiga sageli kipume astuma sellele rajale, mida teised meile nĂ€itavad â olgu need lĂ€hedased, Ă”petajad, sĂ”brad vĂ”i ĂŒhiskond ise. Alguses tundub see mugav ja turvaline, sest tee on juba lahti kĂ€idud ja lĂ”kkekohadki teel valmis seatud.
Aga ĂŒhel hetkel mĂ€rkame, et samm on raske, sĂŒda vaikib ja silm ei sĂ€ra. Vanarahva tarkus teadis öelda: âKes teise vankrile istub, selle hobune viib sinna, kuhu peremees tahab.â Kui meil ei ole oma sihti ega oma rooli, muutume reisijaks kellegi teise loos.
Oma tee leidmine nĂ”uab vaikust, julgust ja ausust iseenda vastu. See ei ole vĂ”itlus teistega, vaid teekond iseenda juurde. See on nagu metsas omaenda jĂ€lgede otsimine, kui lumel on kĂŒmned rajad risti-rĂ€sti â alles siis, kui seisad paigal ja kuulad, kuuled Ă€ra, kustpoolt su sĂŒda kutsub.
Dialoog: Ăpetaja ja Ăpilane
Ăpilane: Ăpetaja, miks tundub, et mu elu liigub sinna, kuhu teised mind veavad?
Ăpetaja: Sest oled olnud kui tuule kĂ€es hĂ”ljuv leht â iga puhang viib sind teise suunda.
Ăpilane: Aga kui ma ei jĂ€rgi teiste teid, kas ma ei jÀÀ siis ĂŒksi?
Ăpetaja: Ăksi jÀÀmine vĂ”ib olla kingitus. Metsas ei ole iga rada tĂ€is rahvast â mĂ”ni viib vaikse allikani, kus ainult sina saad oma janu kustutada. Ăksindus ei ole tĂŒhjus, vaid vĂ”imalus kuulata oma sĂŒdame sosinat.
Ăpilane: Kuidas ma tean, et tee, mille valin, on Ă”ige?
Ăpetaja: Ăige tee ei hĂŒĂŒa valjusti. Ta kutsub vaikselt, kuid kindlalt. Kui astud sellele rajale ja tunned, et samm muutub kergemaks, isegi kui tee on konarlik, tead, et oled Ă”igel kursil.
Ăpilane: Aga mida teha, kui teised ĂŒtlevad, et mu valik on vale?
Ăpetaja: Siis tuleta meelde, et isegi parim kompass nĂ€itab pĂ”hja ainult sulle. Teised vĂ”ivad nĂ€ha maailma oma suunast, aga ainult sina nĂ€ed oma silmadega. Rahvas ĂŒtleb: âIga lind laulab oma lauluâ â ja kui ĂŒritad laulda kellegi teise viisil, jÀÀb su hÀÀl kurdiks su enda hingele.
Ăpilane: Ja kui ma eksin oma teel?
Ăpetaja: Isegi eksimine vĂ”ib olla vajalik. Metsas vĂ”id teha ringi, aga see Ă”petab sind paremini nĂ€gema maastikku ja tundma tuult, mis viib sind koju. Peaasi, et sa ei anna oma kaarti ja kompassi kellelegi teisele.
Tarkuseterad ajatutelt filosoofidelt ja rahvatarkustest
Ralph Waldo Emerson: âĂra lase teistel joonistada kaarti, millel sina oma teed otsid.â
SĂžren Kierkegaard: âElu kaotab oma maitse, kui maitseme vaid teiste taldrikult.â
Eleanor Roosevelt: âSul on Ă”igus otsustada, milline on sinu tee, isegi kui teised soovivad sulle oma rada nĂ€idata.â
Laozi: âKui sa seisad oma sĂŒdame keskel, ei saa sind keegi kĂ”rvale juhtida.â
Plutarchos: âSuurim vabadus on vabanemine teiste plaanidest sinu elu jaoks.â
Eesti vanasĂ”na: âIga lind laulab oma laulu.â
Eesti vanasĂ”na: âKes oma rada kĂ€ib, ei eksi vÔÔral teel.â
Oma tee leidmine ei tĂ€henda ust kinni löömist teiste ees. See tĂ€hendab akna avamist enda sees. Kui tunned oma teed, muutub ka su samm kindlaks ja su sĂŒda rahulikuks, isegi siis, kui ilm on tormine ja mets pime.
Nagu vana rahvatarkus ĂŒtleb: âIseenda sĂŒda on parim teeviit.â See teeviit ei valeta ega juhi sind sinna, kus peaksid olema kellegi teise silmis, vaid sinna, kus oled tĂ”eliselt kodus iseendaga. Ja kui sa lĂ”puks seisad oma teekonna lĂ”pus, saad öelda: âSee oli minu tee, minu laul, minu elu.â![]()
#elutarkusevahetus

