đ“Me pole vihased mitte asjade pĂ€rast, vaid selle pĂ€rast, kuidas me neid tajume.” â Epiktetos
đSissejuhatus: Elu on kui lava, kus iga tunne astub kord rambivalgusesse. Viha karjub, rÔÔm tantsib, kurbus sosistab. Ja mĂ”istus â see istub kĂ”rval ja pĂŒĂŒab aru saada, kes neid rolle jaotab.
Enamik inimesi usub, et nad juhivad oma tundeid, aga tegelikult on sageli vastupidi â tunded juhivad neid. Emotsioonid on nĂ€htamatu lavastaja, kes suunab pilgud, sĂ”nad ja teod enne, kui teadlik meel jĂ”uab reageerida.
Kuni inimene ei tunne Àra, kes mÀngib tema sees, elab ta rollides, mitte tÔelises kohalolus.
đDialoog: Ăpetaja ja Ăpilane
Ăpilane: Ăpetaja, ma saan aru, et mu tunded juhivad mind, aga vahel tundub, et nad vĂ”tavad kogu elu ĂŒle.
Justkui elaksin nĂ€idendis, mille sĂŒĆŸee on mulle tundmatu.
Ăpetaja: Ja nii see ongi. Emotsioonid on nagu nĂ€itlejad, kes astuvad lavale ilma loata. Ăks karjub, teine nutab, kolmas naerab â ja kĂ”ik korraga.
Sina aga arvad, et oled igaĂŒks neist.
Sokrates: âTunnetamata iseennast ei saa juhtida ei teisi ega oma saatust.â
Ăpilane: Nii et ma ei ole oma tunded?
Ăpetaja: Ei. Sina oled lava ise. Tunded tulevad ja lĂ€hevad, aga lava jÀÀb.
Kui sa samastud vihaga, muutud vihaseks. Kui sa samastud kurbusega, muutud kurvaks.
Aga kui sa vaatad neid ilma samastumiseta, sa saad aru, et need on kĂŒlalised, mitte peremehed.
Ăpilane: Aga mĂ”nikord tundub, et nad on liiga tugevad. Ma ei jĂ”ua neid vaadata, nad haaravad mu endasse.
Ăpetaja: See juhtub siis, kui sa pĂŒĂŒad neid kontrollida. Tundeid ei saa peatada, neid saab vaid mĂ”ista.
Carl Gustav Jung: âSee, mida sa ei too teadvusse, tuleb su teele saatusena.â
Kui sa tohid tundeid tunda, ilma neid hinnates vÔi vÀltides, kaotavad nad oma vÔimu.
Ăpilane: Aga kuidas ma tean, millal mina juhin ja millal nemad juhivad?
Ăpetaja: Kui sinus on rahu, juhid sina. Kui sinus on reaktsioon, juhivad nemad.
Rahu ei tÀhenda emotsioonide puudumist, vaid teadlikkust nende kohalolust.
Ăpilane: Kas ma siis peaksin oma tundeid lihtsalt vaatlema?
Ăpetaja: Jah, aga mitte kĂŒlmalt. Vaata neid kaastundega, nagu Ă”petaja vaatab lapsi, kes alles Ă”pivad.
Iga tunne tahab öelda: âMa tahan, et sa mind mĂ€rkaksid.â
Buddha: âViha ei kao vihaga, vaid ainult mĂ”istmisega.â
Ăpilane: Nii et emotsioonid pole vaenlased, vaid sĂ”numitoojad?
Ăpetaja: Just. Kui sa neid kuulad, muutuvad nad liitlasteks. Kui sa neid surud, muutuvad nad varjudeks.
Ja vari on see, mis juhib inimese elu kulisside tagant.
Ăpilane: Mis juhtub, kui inimene lĂ”petab selle nĂ€itemĂ€ngu?
Ăpetaja: Siis ei kao emotsioonid â aga nad hakkavad mĂ€ngima koos, mitte ĂŒksteise vastu.
Siis sĂŒnnib harmoonia. Sest lava on jĂ€lle sinu oma.
đLĂ”ppsĂ”na: Emotsioonid on nagu tuli. Kui sa kardad neid, nad pĂ”letavad sind.
Kui sa Ôpid neid tundma, nad valgustavad su teed.
TÔeline meelerahu ei tule tunnete kadumisest, vaid teadlikkusest nende kohalolust.
Inimene ei saa olla ilma tunneteta, aga ta saab olla nende kohal â vaatleja, mitte vang.
Spinoza: âEmotsioon ei kao mĂ”istusega vĂ”ideldes, vaid mĂ”istmise kaudu.â
Kui sa Ă”pid oma tundeid tundma, lĂ”peb nĂ€itemĂ€ng â ja algab tĂ”eline elu.
đPĂ€rimuslik mĂ”tisklus
âKes vihas rÀÀgib, see sĂŒdames kahetseb.â â Eesti vanasĂ”na
âTunne on tuli â hoia teda sĂŒdames, mitte teise vastu.â â Rahvatarkus
Eesti pÀrimuses peeti tunnete mÔistmist sisemiseks tööks.
Vanad inimesed ĂŒtlesid: âKui sĂŒda on tuline, mine metsa â mets jahutab.â
Nad teadsid, et emotsioonid pole keelatud, kuid nad vajavad kohta, kus rahuneda,
et neist saaks tarkuse tuli, mitte hÀvingu leek.
đ LĂ”pumĂ”te: Emotsioonid juhivad nĂ€itemĂ€ngu ainult seni,
kuni sa istud publikus.
Kui sa astud lavale ja ĂŒtled: âMa olen teadlik, kes ma olen,â siis nad kummardavad â ja lava muutub templiks. đ

