📚 Elutarkuse vahetus “Külvaja ja südame pinnas”

Millist mulda kannab minu süda?

„Vaata, külvaja läks välja külvama.“
— Matteuse 13:3

Sissejuhatus

Ühel päeval istus õpetaja õpilasega põllu serval.

Kevadine maa lõhnas värskelt.

Kaugemal kõndis külvaja, kott seemnetega üle õla.

Ta võttis peotäie seemneid ja heitis need laia kaarega põllule.

Õpilane vaatas ja küsis: „Õpetaja, miks rääkis Jeesus nii sageli seemnetest ja külvamisest?“

Õpetaja naeratas. „Sest seeme on väike, aga temas võib peituda terve tulevik.“

Elutarkuse vahetus

Õpilane: Mida tähendamissõna külvajast õpetab?

Õpetaja: See räägib külvajast, kes läks seemet külvama.

Osa seemnest langes tee äärde, linnud nokkisid selle ära.

Osa langes kivisele pinnale, kus polnud sügavat mulda, ja kuivas ära.

Osa langes ohakate sekka, kus mured ja himud lämmatasid selle.

Aga osa langes heasse mulda ja kandis palju vilja.

Õpilane: Mis on see seeme?

Õpetaja: Jeesus ütles, et seeme on Jumala sõna.

Aga laiemalt võib öelda: see on tõde, tarkus, armastus ja valgus, mis inimese südamesse külvatakse.

Õpilane: Ja pinnas?

Õpetaja: Pinnas on inimese süda.

Sama seeme võib sattuda erinevasse südamesse ja anda täiesti erineva tulemuse.

Mitte sellepärast, et seeme oleks halb.

Vaid sellepärast, et pinnas ei ole alati valmis vastu võtma.

Õpilane: Mida tähendab teeäärne pinnas?

Õpetaja: See on süda, mis ei peatu. Kuuleb küll, aga ei lase sõnal endasse juurduda. Tarkus puudutab teda korraks ja kaob.

Õpilane: Aga kivine pinnas?

Õpetaja: See on süda, mis võtab mõtte rõõmuga vastu, aga tal puudub sügavus. Kui tulevad raskused, kuivab algne vaimustus kiiresti.

Õpilane: Mida tähendavad ohakad?

Õpetaja: Need on mured, hirmud, kadedus, kiirustamine, rikkuse tagaajamine ja maailma müra.

Need võivad kasvada nii tihedaks, et lämmatavad isegi hea seemne.

Õpilane: Ja hea muld?

Õpetaja: Hea muld on süda, mis kuulab, mõtiskleb, hoiab ja kannab vilja.

Selline inimene ei piirdu ainult kuulmisega.

Ta laseb tõel end muuta.

Tähendamissõna “Neli peenart”

Ühel vanal aednikul oli neli peenart.

Esimene oli tallatud kõvaks nagu tee.

Seeme jäi selle pinnale ja linnud viisid selle ära.

Teine oli pealt ilus, aga all kivine.

Seeme tärkas kiiresti, kuid juured ei saanud sügavale minna.

Kolmandas peenras kasvasid ohakad.

Seeme küll tõusis, aga jäi lõpuks varju ja närbus.

Neljas peenar oli läbi kaevatud, puhastatud ja hoolitsetud.

Seeme langes sinna, juurdus, kasvas ja kandis vilja.

Noor õpipoiss küsis: „Miks külvaja üldse kõikjale külvas?“

Aednik vastas: „Sest külvaja ei loobu ühestki pinnasest.

Aga iga pinnas peab lõpuks ise lubama end harida.“

Tarkusehetk

Õpetaja ütles: „Ära küsi ainult, kas Jumal külvab.

Ta külvab.

Küsi hoopis: Milline pinnas olen mina täna?

Kas mu süda on kõvaks tallatud?

Kas mu vaimustus on pinnapealne?

Kas mured on kasvanud ohakateks?

Või olen valmis laskma tõel endas juurduda?“

Õpilase taipamine

Õpilane jäi mõttesse.

Siis ütles ta: „Nüüd ma mõistan.

Sama sõna võib üht inimest muuta ja teisest mööda minna.

Vahe ei ole alati sõnas. Vahe on südame valmisolekus.“

Õpetaja noogutas.

„Just nii. Heaks mullaks ei sünnita ainult. Heaks mullaks saadakse.

Läbi alandlikkuse, vaikuse, aususe ja valmisoleku kasvada.“

Iga päev külvatakse meie südamesse midagi. Sõnu. Mõtteid. Hirme. Lootust. Armastust. Tarkust.

Küsimus ei ole ainult selles, mida me kuuleme.

Küsimus on selles, mida me endas kasvatame.

Kui inimene tahab kanda head vilja, peab ta õppima oma südame mulda harima.

Ta peab eemaldama kivid.

Rohima ohakad.

Pehmendama kõvaks muutunud kohti.

Ja andma heale seemnele aega kasvada.

„Aga mis heasse mulda külvati, on see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning kannab vilja.“
— Matteuse 13:23

„Mis heas mullas on, need on need, kes sõna kuuldes seda heas ja siiras südames säilitavad ning kannatlikkuses vilja kannavad.“
— Luuka 8:15

„Kes kõrvu omab, see kuulgu!“
— Matteuse 13:9

Pärimustarkused

„Mida külvad, seda lõikad.“

„Hea vili kasvab haritud mullas.“

„Kivi sees ei kasva juur sügavaks.“

Õpetaja võttis peotäie mulda ja ütles: „Seeme kannab endas elu, aga muld otsustab, kas see elu saab kasvada. Nii on ka tarkusega. Jumal võib külvata inimese südamesse valgust iga päev, kuid vilja kannab see süda, mis on valmis pehmenema, puhastuma ja kasvama.“