Filosoofid ja mõtlejad, kes on elanud sajandeid enne meid, kõnelevad ikka – nende sõnad on nagu kaja, mis ei vaibu ajas. Kui põimime nende tarkuse omaenda lugudesse, muutuvad nad taas elavaks vestluskaaslasteks. Nii saab meie sisemine dialoog osaks suuremast ajatutest häältest koosnevast koorist – vanade filosoofide, pärimuse ja meie enda hinge ühisest laulust.
Vana pärimus ütleb: „Kui karjane magab, murrab hunt karja.“ See meenutab, et vastutus ei tohi hetkekski uinuda, sest rahva või pere juhtimine on ennekõike hool ja valvelolek.
💎🌸 Elutarkuse vahetus
👨‍🎓 Õpilane: Õpetaja, miks räägitakse sageli „valitseja mõõgast“? Kas mõõk ei ole mitte vägivalla ja hirmu sümbol?
👨‍🏫 Õpetaja: Hea tähelepanek. Aga küsi endalt: kas mõõk peab alati olema relv? Võib-olla on ta ka märk millestki sügavamast.
👨‍🎓 Õpilane: Millest siis?
👨‍🏫 Õpetaja: Mõõk, mis rippus vana valitseja troonisaalis, ei olnud mõeldud verevalamiseks, vaid meeldetuletuseks. Ta meenutas, et juhtimine on vastutus ja tasakaalu hoidmine. Seneca on öelnud: „Kes valitseb teisi, peab esmalt valitsema iseennast.“ Kui valitseja unustab mõõga, kaotab ta ka sideme õiguse ja vastutusega
👨‍🎓 Õpilane: Aga mis juhtub, kui juht ei kanna enam oma mõõka südames?
👨‍🏫 Õpetaja: Siis hakkab teda juhtima miski muu – ego, ahnus, hirm. Platon ütles: „Õiglane valitseja on see, kes ei kasuta võimu oma kasuks, vaid ühise hüve nimel.“ Kui see ununeb, muutub mõõk enese relvaks, mis pöördub omaniku vastu.
👨‍🎓 Õpilane: Kas see tähendab, et valitseja hukutab lõpuks iseenda?
👨‍🏫 Õpetaja: Just nii. Nagu ütleb Piibel: „Kes mõõka haarab, see mõõka sureb.“ (Mt 26:52). Kui valitseja unustab tasakaalu, hakkab loodus ise seda taastama – vahel tormi, vahel rahva rahutuste kaudu.
💎🌸Vahepeegeldus
Õpilane jäi vaikseks ja vaatas õpetaja silmadesse. Talle tundus, nagu räägiksid mitte ainult õpetaja huuled, vaid ka sajandite hääl tema taga – Marcus Aurelius, kes hoiatas võimu ihade eest, ja Eesti rahvatarkus, mis meenutas: „Kui pea ei pea, peab keha kandma.“
👨‍🎓 Õpilane: Aga õpetaja, kas valitseja mõõk kuulub ainult troonidele ja kuningatele?
👨‍🏫 Õpetaja: Ei, mu õpilane. Mõõk kuulub igaühele meist. Iga ema ja isa, iga õpetaja, iga kogukonna juht kannab oma mõõka. See ei ole terasest, vaid sisemisest vastutusest sepistatud. Araabia vanasõna ütleb: „Tugevaim mõõk on õiglus.“
👨‍🎓 Õpilane: Siis tähendab see, et kui ma valitsen oma elu ebaõiglaselt – kas või väikestes asjades –, siis ma kaotan oma tasakaalu?
👨‍🏫 Õpetaja: Just. Ja selle tasakaalu taastab alati elu ise. Nii on looduses, nii on inimestes, nii on rahvaste saatustes.
💎🌸Kokkuvõte
Õpetaja lõpetas vaikse häälega: „Juhtimine ei ole privileeg, vaid teenimine. Mõõk, olgu ta kuldne või nähtamatu, peab alati rippuma meie pea kohal – mitte hirmu, vaid meeldetuletusena, et iga samm peab teenima tasakaalu. Kui inimene unustab oma mõõga, kaotab ta lõpuks ka iseenda.“
Õpilane kummardas ja vastas: „Ma mõistan nüüd, õpetaja. Mõõk ei ole hirmu, vaid vastutuse sümbol. Ja igaüks meist on oma elu valitseja.“
#elutarkusevahetus