Filosoofid ja mĂ”tlejad, kes on elanud sajandeid enne meid, kĂ”nelevad ikka â nende sĂ”nad on nagu kaja, mis ei vaibu ajas. Kui pĂ”imime nende tarkuse omaenda lugudesse, muutuvad nad taas elavaks vestluskaaslasteks. Nii saab meie sisemine dialoog osaks suuremast ajatutest hÀÀltest koosnevast koorist â vanade filosoofide, pĂ€rimuse ja meie enda hinge ĂŒhisest laulust.
Vana pĂ€rimus ĂŒtleb: âKui karjane magab, murrab hunt karja.â See meenutab, et vastutus ei tohi hetkekski uinuda, sest rahva vĂ”i pere juhtimine on ennekĂ”ike hool ja valvelolek.
đđž Elutarkuse vahetus
đšâđ Ăpilane: Ăpetaja, miks rÀÀgitakse sageli âvalitseja mÔÔgastâ? Kas mÔÔk ei ole mitte vĂ€givalla ja hirmu sĂŒmbol?
đšâđ« Ăpetaja: Hea tĂ€helepanek. Aga kĂŒsi endalt: kas mÔÔk peab alati olema relv? VĂ”ib-olla on ta ka mĂ€rk millestki sĂŒgavamast.
đšâđ Ăpilane: Millest siis?
đšâđ« Ăpetaja: MÔÔk, mis rippus vana valitseja troonisaalis, ei olnud mĂ”eldud verevalamiseks, vaid meeldetuletuseks. Ta meenutas, et juhtimine on vastutus ja tasakaalu hoidmine. Seneca on öelnud: âKes valitseb teisi, peab esmalt valitsema iseennast.â Kui valitseja unustab mÔÔga, kaotab ta ka sideme Ă”iguse ja vastutusega
đšâđ Ăpilane: Aga mis juhtub, kui juht ei kanna enam oma mÔÔka sĂŒdames?
đšâđ« Ăpetaja: Siis hakkab teda juhtima miski muu â ego, ahnus, hirm. Platon ĂŒtles: âĂiglane valitseja on see, kes ei kasuta vĂ”imu oma kasuks, vaid ĂŒhise hĂŒve nimel.â Kui see ununeb, muutub mÔÔk enese relvaks, mis pöördub omaniku vastu.
đšâđ Ăpilane: Kas see tĂ€hendab, et valitseja hukutab lĂ”puks iseenda?
đšâđ« Ăpetaja: Just nii. Nagu ĂŒtleb Piibel: âKes mÔÔka haarab, see mÔÔka sureb.â (Mt 26:52). Kui valitseja unustab tasakaalu, hakkab loodus ise seda taastama â vahel tormi, vahel rahva rahutuste kaudu.
đđžVahepeegeldus
Ăpilane jĂ€i vaikseks ja vaatas Ă”petaja silmadesse. Talle tundus, nagu rÀÀgiksid mitte ainult Ă”petaja huuled, vaid ka sajandite hÀÀl tema taga â Marcus Aurelius, kes hoiatas vĂ”imu ihade eest, ja Eesti rahvatarkus, mis meenutas: âKui pea ei pea, peab keha kandma.â
đšâđ Ăpilane: Aga Ă”petaja, kas valitseja mÔÔk kuulub ainult troonidele ja kuningatele?
đšâđ« Ăpetaja: Ei, mu Ă”pilane. MÔÔk kuulub igaĂŒhele meist. Iga ema ja isa, iga Ă”petaja, iga kogukonna juht kannab oma mÔÔka. See ei ole terasest, vaid sisemisest vastutusest sepistatud. Araabia vanasĂ”na ĂŒtleb: âTugevaim mÔÔk on Ă”iglus.â
đšâđ Ăpilane: Siis tĂ€hendab see, et kui ma valitsen oma elu ebaĂ”iglaselt â kas vĂ”i vĂ€ikestes asjades â, siis ma kaotan oma tasakaalu?
đšâđ« Ăpetaja: Just. Ja selle tasakaalu taastab alati elu ise. Nii on looduses, nii on inimestes, nii on rahvaste saatustes.
đđžKokkuvĂ”te
Ăpetaja lĂ”petas vaikse hÀÀlega: âJuhtimine ei ole privileeg, vaid teenimine. MÔÔk, olgu ta kuldne vĂ”i nĂ€htamatu, peab alati rippuma meie pea kohal â mitte hirmu, vaid meeldetuletusena, et iga samm peab teenima tasakaalu. Kui inimene unustab oma mÔÔga, kaotab ta lĂ”puks ka iseenda.â
Ăpilane kummardas ja vastas: âMa mĂ”istan nĂŒĂŒd, Ă”petaja. MÔÔk ei ole hirmu, vaid vastutuse sĂŒmbol. Ja igaĂŒks meist on oma elu valitseja.â
#elutarkusevahetus

