🥀„Vabadus ei tähenda emotsioonide puudumist, vaid seda, et ükski emotsioon ei valitse enam su elu.“
— Marcus Aurelius
🥀On vana väärarvamus, et inimene, kes enam ei ärritu, on justkui „surnud“, tuim või eemaldunud elust.
Aga tõeline rahu ei ole kivistus.
Tõeline rahu on ärkamine.
Ärritus on inimese õpetaja, kuni inimene õpib nägema selle taha.
Kui ärritus kaob, ei kao inimene — kaob lihtsalt sisemine segadus.
Mis jääb, on selgus.
Ja selgus pole surnud — ta on elusam kui miski muu.
Sellise inimene ei reageeri vähem; ta näeb rohkem.
Ta ei ole ükskõikne; ta on kõikest läbi näinud.
🥀 Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: „Õpetaja… ma olen kuulnud, et ärritus viib iseendani. Aga mis saab siis inimesest, kes enam üldse ei ärritu?
Kas ta muutub tundetuks?
Kas ta… nagu sureb seest?“
Õpetaja: „Ei, mu laps. See, kes ei ärritu, ei ole surnud. Ta on lõpuks ärganud.“
Õpilane: „Aga miks paljud arvavad, et ärrituseta inimene on tühjaks põlenud või hoolimatu?“
Õpetaja: „Sest nad tunnevad vaid kahte äärmust: emotsioonide tormi või emotsioonide mahasurumist.
Aga rahu pole ei torm ega mahasurumine.
Rahu on teadvuse selgus.“
Õpilane: „Mis siis eristab rahulikku inimest ükskõiksest?“
Õpetaja: „Ükskõikne inimene on suletud.
Rahulik inimene on avatud.
Ükskõiksus ütleb: „Mind ei huvita.“
Rahu ütleb: „Ma näen kõike, kuid ma ei lase sellel end hävitada.““
Konstellatsioonitarkus: „Kui ärritus vaibub, ei kao elu — kaob vastupanu elule.“
Õpilane: „Aga kui inimene tõesti kunagi enam ei ärritu, siis mis on ta sees?“
Õpetaja: „Kolm asja: selgus, kaastunne ja vabadus.🥀
Selgus — sest ta näeb maailma ilma moonutusteta.
Kaastunne — sest ta ei võitle enam inimeste varjudega, vaid mõistab nende valu.
Vabadus — sest ükski sõna ega tegu ei lükka teda enam rööpast välja.“
Platoni tarkus: „Me ei näe asju sellisena, nagu nad on — me näeme neid sellisena, nagu oleme meie.“
Õpilane: „Kas rahu tähendab siis, et inimene ei tunne enam midagi?“
Õpetaja: „Ta tunneb sügavamalt, mitte vähem. Ärritus varjab tundeid. Rahu avab need.“
Õpilane: „Aga kas ärrituse kadumine on märk lõppemisest?“
Õpetaja: „Ei. See on märk algusest.
Kui ärritus lahkub, sünnib inimene uuesti — mitte emotsioonist, vaid teadvusest.“
🥀Tarkusehetk õpetajalt: „Ärritus on leek, mis näitab, kus pimedus elab.
Kui leek kaob, pole pimedus kadunud, vaid valgus on saanud tugevamaks.“
🥀Õpilase taipamine: „Õpetaja…
ma näen nüüd: ärritusest vabanemine ei tee inimesest kivikuju.
See teeb temast puu — juurtega sügaval, ladvaga taevas, liikudes tuules, kuid murdudes harva.“
„Vaikne järv peegeldab kõige selgemalt.“
— Eesti vanasõna
🥀Lõppmõtisklus: Inimene, keda enam ei ärrita, ei ole tuim, vaid teadvuslik.
Ta ei põgene tunnetest — ta näeb nende juurt.
Ta ei võitle maailmaga — ta liigub kooskõlas sellega.
Ta ei reageeri varjuna — ta vastab valgusena.
Selline inimene ei ole surnud.
Ta on lõpuks päriselt elus.
„Sisemine rahu ei ole emotsioonide puudumine, vaid nende täielik mõistmine.“
— Thich Nhat Hanh
🥀🥀🥀
#elutarkusevahetus