Vanad eestlased ĂŒtlesid: âIga paik, kuhu astud, on Ă”petaja jalgade jĂ€lg.â
Tarkus ei tule tormates, vaid tasa â nagu sĂŒgisene udu, mis hommikul pĂ”ldudele laskub. Kui oleme eksinud vĂ”i seisma jÀÀnud, on see elu viis öelda: âPeatu. Kuula. MĂ€rka.â Me ei ole kinni, me oleme kohale kutsutud. Kutsutud muutuma. Meie esivanemad teadsid, et igal takistusel on Ă”petus, igal pimedusel kĂŒpsus ja igal seisakul uus algus peidus.
Ăpetaja ja Ăpilane â dialoog:
Ăpilane: Miks ma tunnen, et olen kinni jÀÀnud? Nagu tamm, mille all vool tahaks edasi, aga ei saa…
Ăpetaja: Ka seismajÀÀnud vesi ei ole surnud. Ta peegeldab. Ta puhastab. Elu hoiab meid seal, kus oleme seni, kuni hing on valmis voolama uude sĂ€ngi. Iga jĂ€rv oli kord vool â ja saab taas liikuma, kui allikas uuesti tĂ€rkab.
âParem tume öö, mis Ă”petab, kui hele pĂ€ev, mis ei mĂ”tle.â â Eesti vanasĂ”na
Ăpilane: Aga ma tahan edasi… Kas ma ei peaks murdma lĂ€bi?
Ăpetaja: LĂ€bi ei pea murdma. Peab lĂ€bi kuulama. Meie rahvas ĂŒtles: âKes tasa sĂ”uab, see kaugele jĂ”uab.â Elu ei röögi â ta sosistab. MĂ”ni juhatus tuleb lĂ€bi vana laulu, mĂ”ni unenĂ€os, mĂ”ni lĂ€bi hobuse kapjade hÀÀle kruusateel. Kui oled valmis, hakkavad ka vĂ€iksed mĂ€rgid kĂ”nelema.
âVanaema ei rÀÀkinud palju, aga iga sĂ”na oli nagu allika tilk â vĂ€ike, aga elustav.â â Rahvalik ĂŒtlus
Ăpilane: Kuidas ma tean, millal on aeg liikuda?
Ăpetaja: Kui sul hakkab kitsas enda sees. Kui sĂŒda ei taha enam samas rĂŒtmis. Kui unenĂ€od ei anna rahu ja lind istub aknal igal hommikul. Siis tead â paigalseis on Ă”petus, aga kasv on su pĂ€ris kodu.
âKes ei muutu, see murrab iseenda vastu.â â Eesti tarkuseterast
Ăpilane: Aga mis siis, kui ma ei oska veel uskuda?
Ăpetaja: Iga usaldus sĂŒnnib seemnest. MĂ”te on nagu viljatera â ta vajab vaikust, pimedust ja kannatlikkust. Ja sina oled pĂ”ld. Iseenda pĂ”ld.
âTarkus tuleb tasapisi, nagu vesi kivisse.â â Eesti vanasĂ”na
Muutus ei tĂ€henda, et peaksime kuhugi minema â vahel tĂ€hendab see, et tuleme endale lĂ€hemale. Kui meil on julgust istuda oma elu hetkes, nagu vanad istusid rehealuses ja vaatasid vaikuses viljapĂ”ldu, siis kuuleme: elu rÀÀgib. Iga hetk on seeme. Iga taipamine on valgus. Ja kui usume, et meis on olemas jĂ”gi, mis tahab edasi voolata, siis ei jÀÀ me kunagi pĂ€riselt kinni. Me oleme alati teel â nĂ€htamatu allika juhatusel.
âTarkus ei tule tuulega â tarkus tuleb tuule vaibudes.â â Rahvatarkus
âKes kuuleb, see mĂ”istab. Kes mĂ”istab, see muutub.â â Ătlus pĂ€rimusest
Tarkus ei ela ainult raamatutes, templites ega Ă”petajates â ta elab meie argipĂ€evas, meie vaikses sisemises valmiduses kuulata ja mĂ€rgata.
Meie rahvas on alati teadnud: âKui hing on Ă€rkvel, kuuleb ta puude sosinaid ja tunneb tuule kĂ€es tĂ”de.â
Kui oled end tundnud seisma jÀÀnuna, siis tea â seis on Ă”petus, mis kutsub suukĂ”rvu avama.
Kui oled valmis muutuma, siis usalda â elu annab mĂ€rke.
Kui tunned kutset, siis astu â isegi kui samm on vĂ€ike, on see suund valguse poole.
Tarkuse allikad ei voola meist mööda â nad voolavad lĂ€bi meie. Peame vaid olema kohal, et neist juua.
âKĂ”ik allikad saavad alguse vaikusest. KĂ”ik jĂ”ed algavad langemisest. Nii saab ka inimene tarkust, kui ta julgeb laskuda iseendasse.â â PĂ€rimuslik mĂ”ttetera
Ole rahuga, rÀndaja. Tarkus on sinuga.
#Elutarkusevahetus

