Filosoofid ja mĂ”tlejad, kes on elanud sajandeid enne meid, kĂ”nelevad ikka â nende sĂ”nad on nagu kaja, mis ei vaibu ajas. Kui pĂ”imime nende tarkuse omaenda lugudesse, muutuvad nad taas elavaks vestluskaaslasteks. Nii saab meie sisemine dialoog osaks suuremast ajatutest hÀÀltest koosnevast koorist â vanade filosoofide, pĂ€rimuse ja meie enda hinge ĂŒhisest laulust.
Vanarahvas teadis: âKes ise ei usu, selle uskuvad teisedki kĂ”igutada.â Just seetĂ”ttu seisab iga inimene kord kĂŒsimuse ees â keda usaldada, millist hÀÀlt kuulata ja kuidas vĂ€ltida reetmist.
đ Elutarkuse vahetus
đšâđ Ăpilane: Ăpetaja, miks öeldakse, et ei tohi kedagi pimesi uskuda? Kas mitte usaldus ei ole side, mis inimesi ĂŒhendab?
đšâđ« Ăpetaja: Usaldus ĂŒhendab, aga pime usaldus seob kĂ€ed. Sokrates ĂŒtles: âKes leiab kindluse iseendas, seda ei saa keegi kĂ”igutada.â Kui sinu usk seisab ainult teises inimeses, piisab tema vÀÀratusest, et ka sina kukuksid.
đšâđ Ăpilane: Aga kuidas ma siis tean, kas kuulan oma sisemist hÀÀlt vĂ”i langen teiste mĂ”jusse?
đšâđ« Ăpetaja: Epiktetos manitses: âInimene ei ole asjade vang, vaid oma kujutluste vang.â Kui sinu mĂ”tted lĂ€htuvad vaid teiste ootustest, oled vang. Kui kuulad oma sĂŒdant, oled vaba. Nagu pĂ€rimus ĂŒtleb: âInimene, kes ei kuula oma sĂŒdant, kuuleb lĂ”puks vaid vÔÔraid hÀÀli.â
đšâđ Ăpilane: Aga kui mu sĂŒda eksib? Kui ta viib mind valesse kohta?
đšâđ« Ăpetaja: Aristoteles meenutab: âInimene ei Ă”pi mitte siis, kui talle öeldakse, vaid siis, kui ta on valmis nĂ€gema.â Vead ei ole reetmine, vaid Ă”petus. Reetmine sĂŒnnib siis, kui annad oma tee tĂ€ielikult kellegi teise kĂ€tte ja loobud iseenda hÀÀlest. Psalmid hoiatavad: âHoia oma sĂŒdant enam kui kĂ”ike muud, sest sealt lĂ€htub elu.â
đšâđ Ăpilane: Nii et reetmine ei tulegi vĂ€ljast, vaid sellest, et ma ei usalda iseennast?
đšâđ« Ăpetaja: Just. Nietzsche ĂŒtles: âKui annad oma sĂŒdame teisele juhtida, Ă€ra imesta, kui ta viib sind vÔÔrale teele.â Reetmine algab usaldamatusest iseenda vastu. Ja Soome vanasĂ”na lisab: âKui hoiad oma sĂŒdant, ei saa keegi seda varastada.â
đšâđ Ăpilane: Aga mis on siis Ă”ige usaldus?
đšâđ« Ăpetaja: Albert Camus meenutab: âĂra kĂ”nni minu jĂ€rel, sest ma ei pruugi sind juhtida. Ăra kĂ”nni minu ees, sest ma ei pruugi jĂ€rgneda. KĂ”nni mu kĂ”rval ja ole lihtsalt mu sĂ”ber.â Ăige usaldus ei nĂ”ua pimedat jĂ€rgimist, vaid julgust kĂ€ia koos, silmad ja sĂŒda avatud.
đ Vahepeegeldus
Ăpilane jĂ€i mĂ”ttesse. Ta mĂ”istis, et reetmist ei saa vĂ€ltida sĂŒdant lukustades ega kedagi usaldamata. Kindlus ei sĂŒnni sellest, et vĂ€ldid teisi, vaid sellest, et seisad iseenda keskmes. Siis vĂ”id kuulata teisi hÀÀli, kuid sinu sammud ei kaldu kĂ”rvale.
Nagu vanasĂ”na ĂŒtleb: âKĂ”rv kuuleb, aga sĂŒda otsustab.â
đ KokkuvĂ”te
Elu suurim reetmine ei tule vĂ€ljast, vaid seest â siis, kui inimene loobub oma sisemisest hÀÀlest ja annab oma tee vÔÔrastele kĂ€tele. Kui aga usaldad oma sĂŒdant, siis vĂ”id kuulata ka teisi ilma hirmuta.
đĄđ Filosoofid, pĂ€rimus ja Piibli hÀÀl sosistavad ĂŒhel kooril:
-
Usalda, aga mitte pimesi.
-
Kuula, aga Àra allu.
-
JÀÀ truuks oma sĂŒdamele â ja ĂŒkski reetmine ei saa sind murda.

