„Armastus ei kao kunagi äkki. Ta hajub vaikselt igapäevaste unustuste seas.”
— Esther Garel
„Helluse puudumine ei tapa armastust korraga, kuid iga vaikne unarussejätmine lükkab hinge sammuke kaugemale.”
— Antoine de Saint-Exupéry
Inimene harjub kõigega – ka sellega, mis on püha.
Just seetõttu on paarisuhted kõige õrnemad seal, kus algas soojus ja hool, kuid kuhu hiilib tasapisi argipäeva varjuks enesestmõistetavus.
See on nähtamatu, aga tugev jõud:
ta võtab ära tänusõnad, vaigistab õrnuse,
ning paneb kaks inimest üksteise kohalolu pidama iseenesestmõistetavaks.
Konstellatsioonitarkus ĂĽtleb:
„See, mida me ei märka, hakkab meid valitsema.”
Nii sünnib suhtesse külmus – mitte kurjusest, vaid sellest, et süda unustab oma loomuliku keele.
Meie pärimustarkus ütleb:
„Ilus sõna paneb kodu õitsema.”
Piibel lisab: „Vennaarmastuses olge hellad, austuses jõudke üksteisest ette.” (Rm 12:10)
Kõik kolm tarkuse allikat annavad sama sõnumi: armastus elab tähelepanu kaudu.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: „Õpetaja, miks tundub, et paljud suhted lagunevad ilma suure tüli või draamata? Justkui vaikselt, tasahaaval?”
Õpetaja: „Sest kõigepealt kaovad kõige lihtsamad sõnad.
Paarid võtavad üksteist iseenesestmõistetavalt – ja see, mis oli kord leek, muutub tuhmiks hõõgiks.”
Õpilane: „Kuidas see algab?”
Õpetaja: „Algab märkamatult.
Ühel päeval ei öelda enam palun.
Teisel päeval ei öelda enam aitäh.
Kolmandal päeval ei märgata enam, mida teine teeb – või märgatakse ainult seda, mida ta ei tee.”
Ta jäi hetkeks vait.
„Konstellatsioonitarkus ütleb:
Kui suhe jääb ilma tunnustusest, häirub hingevool.“
Õpilane: „Kuidas see avaldub?”
Õpetaja: „Ebaviisakus, jahedus, vaikne eemaldumine.
Ootamatud olukorrad – väsimus, tööstress, argipäev – tahavad rõõmusädeme ära võtta.
Aga sädeme kustutab lõplikult just see, kui tänusõna jääb ütlemata.”
Õpilane: „Kas palun ja aitäh võivad tõesti nii palju muuta?”
Õpetaja: „Jah. Need on hinge keeled.
Need sõnad on nii lihtsad, kuid ka nii kaalukad.
Nad ĂĽtlevad:
„Ma märkan seda, mida sa teed.”
„Ma näen su pingutust.”
„Sa oled minu jaoks oluline.”
„Ma ei pea sind iseenesestmõistetavaks.”
Ja tea – hing vajab nähtavust sama palju kui keha vajab vett.”
Õpilane: „Mida tähendab pärimustarkuse ütlus: „Austuses jõudke üksteisest ette“?“
Õpetaja: „See tähendab olla esimene, kes avab südame.
Esimene, kes ütleb: „Palun.“ „Aitäh.“
„Ma märkan sind.“
Armastus ei püsi võrdlemisel, vaid andmisel.
Mitte ootamisel, vaid proaktiivsusel.
Mitte vaiksel eeldamisel, vaid selgel väljendamisel.”
Õpilane: „Aga kuidas jääda hellaks, kui elu on raske?”
Õpetaja: „Just raskushetked on õrnemad kui me arvame.
Kui just siis suudad öelda: „Aitäh, et sa olemas oled,“ siis saab suhe tugevamaks kui kunagi varem.
Pärimustarkus ütleb: „Raske aeg näitab, kui süda tugev on.”
Piibel lisab: „Olge tundelised ja õrnad üksteise vastu.“
Konstellatsioonitarkus lõpetab: „Tunnustus paneb armastuse voolama.””
Tarkusehetk – õpetajalt: „Ära eelda, et teine teab. Ütle. Ütle enne, ütle esimesena, ütle rohkem kui vaja. Sest armastus ei kao suurest tormist, vaid lihtsatest sõnadest, mida enam ei öelda.“
Õpilase taipamine: Õpilane: „Ma mõistan, õpetaja.
Ma ei pea ootama, kuni teine alustab.
Armastus kasvab seal, kus keegi julgeb olla esimene.
Ma hakkan taas ütlema neid kolme lihtsat, kuid kaalukat sõna: palun, aitäh, ma märkan sind.“
Lõppmõtisklus: Suhet ei hoia koos ilusad sõnad kord aastas, vaid väikesed sõnad iga päev.
Kui paar suudab hoida viisakust, õrnust, tänu ja märkamist – siis ei murra neid ei tormid ega ajad.
Ja iseenesestmõistetavus, mis suhteid lõhub, ei leia nende juures pinda.
„Palun on kutse lähedusse.“ — Aurelian Thalos, suhtefilosoof
„Aitäh on hoolivuse süda.“ — Mireille Duvall, prantsuse mõtleja
„Ma märkan sind – need kolm sõna on väiksed, kuid kaalukad sillad hinge ja hinge vahel.“ — Seren Valerius, hinge- ja eetikatarkuse õpetaja