🌟„Mida röövik nimetab maailmalõpuks, seda nimetab õpetaja liblikaks.“
— Richard Bach
🌟On hetki, mil elu tundub täis sõlmi,
ja on hetki, mil need sõlmed järsku lahtuvad, nagu keegi oleks neid seestpoolt puudutanud.
Richard Bach on kirjutanud, et iga inimene ja iga sündmus, kes su elus ilmub, on seal põhjusega — sa ise tõid ta sinna.
Kui vaadata elu sellise pilguga, ei tundu ükski kohtumine juhuslik ega ükski raskus karistusena.
Kõik muutub teekonna kingituseks.
🌟 Õpetaja ja õpilase dialoog: „Illusioonid, mis õpetavad“
Õpilane: Õpetaja… kas tõesti on nii, et iga inimene ja iga sündmus mu elus
on siin sellepärast, et mina nad olen siia toonud?
Õpetaja: Just nii. Sinu elu on peegel, mis kajab vastu sinu sisemistest valikutest.
„Iga inimene, iga sündmus su elus on siin vaid sellepärast, et ise sa ta siia tõid,“
kirjutas Richard Bach.
See tähendab ka seda, et sinu võimuses on nendega teha, mida soovid.
Õpilane: Aga kuidas siis probleemid… miks nad tulevad?
Need ei tundu sugugi nagu kingitused.
Õpetaja: Ometi nad on.
Richard Bach ütleb: „Ükski probleem ei tule su juurde, toomata sulle midagi kingiks.“
Mõtle: miks otsib inimene ise väljakutseid?
Sest ta otsib nende seest kingitusi —
tarkust, muutust, kasvu.
Õpilane: Hea küll, aga vahel tundub, et miski piirab mind.
Nagu oleksin iseenda vangis…
Õpetaja: Nii see ongi.
„Tühista piirangud, mis sulle voli ei anna.
Kindlasti näed siis, et ise need endale seadsid.“
Me ehitame oma vanglad ise
ja nimetame neid seejärel reaalsuseks.
Õpilane: Aga mis siis, kui teised inimesed ei kuula, ei mõista või ei hooli sellest, mida ma ütlen?
Kas see tähendab, et minu teekond on väär?
Õpetaja: Pigem tähendab see, et sa pole ennast veel lahti ühendanud teiste heakskiidust.
Richard Bach on väga otsekohene:
„Kui minu õnn sõltub sellest, kas inimesi huvitab, mida ma ütlen,
siis sõltub minu õnn kellestki teisest.“
Vabadus algab hetkes, mil sinu sisemine hääl muutub tähtsamaks kui välised reaktsioonid.
Õpilane: Aga lahkumised? Hüvastijätud?
Need teevad nii haiget…
Õpetaja: Need on kõige õrnemad õpetajad.
„Ära pelga lahku minnes. Hüvastijätmine on vajalik, et saaksite uuesti kohtuda.“
Ja see kohtumine võib tulla homme
või alles pärast palju elusid.
Tõelised hinged leiavad üksteist alati üles.
Õpilane: Õpetaja… kas tõesti pole ühtegi probleemi, millel poleks kingitust?
Õpetaja: Just nii mõtleb Richard Bach: „Pole probleemi, kus teile poleks hindamatut kingitust.“
Probleemid on nagu suletud ümbrikud —
mida suurem valu, seda väärtuslikum kiri sees.
Õpilane: Kas see tähendab, et me loome probleeme ise… et saada neilt midagi, mida muidu ei õpiks?
Õpetaja: Täpselt nii.
„Teile õpetatakse kõige paremini seda,
mida endal õppimiseks kõige rohkem vaja on.“
Universum ei ole julm, ta on meisterõpetaja.
Õpilane: Õpetaja… ja mis on kõige lihtsam küsimus?
Bach kirjutab midagi sellest, aga ma ei mõista lõpuni.
Õpetaja: Kõige lihtsamad küsimused on kõige ausamad:
Kus sa sündisid?
Kus on su kodu?
Mida sa teed?
Kuhu sa lähed?
Mõtle neile aeg-ajalt.
Ja jälgi, kuidas su vastused muutuvad —
sest sinu teadvus muutub.
🌟 Tarkusehetk – õpetajalt: „Mida sa nimetad lõpuks, nimetab universum muutumiseks. Lõpud ei ole sulgemised — need on uste avamised teise tiiba.“
🌟Õpilase taipamine: „Õpetaja… ma näen nüüd. Mu elu pole juhuste jada,
vaid peegel, mille ees ma seisan.
Probleemid on kingitused, lahkumised on kohtumiste eellugu, ja piirangud on vaid mu enda mõtted.
Mida ma kutsun lõpuks,
seda nimetab elu alguseks.
Võib-olla olen ma olnud kogu aeg liblikas,
kes lihtsalt ei märganud,
et tiivad olid valmis.“
Pärimustarkus: „Iga lõpp on uue alguse seeme.“
Nii ütleb vanarahvas — ja seeme ei tea veel, et temas peitub puu.
🌟Lõppmõtisklus: Kõik, mida sa koged,
on sinu teadvuse teekond läbi illusioonide, mis õpetavad sind nägema tõde.
Elu ei too sulle midagi, mis poleks sulle mõeldud.
Sa ei kaota midagi, mida sa poleks ise ületama tulnud.
Ja sa ei kohtu kellegagi, kes poleks osa sinu kasvamise loost.
Kui röövik kardab oma lõppu, ei näe ta veel, et vabadus ootab tiibade sees.
„Kõik, mida me kogeme, on illusioon —
aga illusioonid õpetavad meid paremini
kui miski teine siin maailmas.“
— Richard Bach