„Tõeline teadmine algab siis, kui inimene mõistab, kui vähe ta tegelikult teab.“
— Sokrates
On hetki, mil inimene jääb seisma ja küsib: kas areng on võimalik ka siis, kui puudub kindel õpetaja, selge õpetus või juhatav käsi?
Kas ei jää siis vaid ringiratast pöörlema —
nagu vurr, mis liigub kiiresti, aga ei jõua kuhugi?
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Õpetaja… kuidas saab inimene areneda, kui tal pole teadmisi ega eeskuju, keda järgida?
Kas ta ei jäägi siis ühe koha peale pöörlema?
Õpetaja: Vurr ei jää paigale sellepärast,
et tal pole õpetajat.
Ta jääb paigale, kui ta ei julge peatuda.
Õpilane: Peatuda? Aga kas peatumine ei tähenda tagasiminekut?
Õpetaja: Ei. Peatumine on kuulamine. Kes ei peatu, see ei kuule, mida elu talle juba ammu räägib.
Õpilane: Aga ilma õpetajata…
kuidas ma tean, mis on õige ja mis vale?
Õpetaja: Enne õpetajat tuleb kogemus. Elu annab esmalt märgi, alles siis seletuse. Kui miski kordub ja teeb haiget, on see õpetus.
Kui miski toob rahu ja selgust, on see juhis.
Ă•pilane: Kas siis teadmus polegi vajalik?
Õpetaja: Teadmus on teeviit. Aga teeviit ei kõnni. Kes kogub ainult teadmisi, võib jääda targaks pealtvaatajaks.
Kes julgeb elada ja eksida, muutub õppivaks inimeseks.
Õpilane: Aga eeskuju? Kas inimene ei vaja kedagi, kelle järgi end joondada?
Õpetaja: Eeskuju on hea, kui ta äratab sinu enda mõtlemise. Ohtlik on eeskuju, mis võtab sult vastutuse.
Kui sa kõnnid kellegi teise rada, õpid sa tema samme, mitte oma teed.
Õpilane: Millal siis algab päris areng?
Õpetaja: Siis, kui inimene ütleb endale ausalt: „Ma ei tea.“
Sest sealt algab vaatamine. Ja vaatamisest sĂĽnnib taipamine.
Õpilane: Nii et ka ilma guruta on võimalik kasvada?
Õpetaja: On küll. Elu ise on kõige järjekindlam õpetaja. Ta kordab õppetundi seni, kuni sa oled valmis õppima.
Õpetaja võib näidata suunda.
Aga astuma pead sina.
Tarkusehetk – õpetajalt: Ära karda, et sul pole õpetajat. Karda hoopis seda,
kui sa ei kuula enam omaenda kogemust.
Õpilase taipamine: Õpetaja… nüüd ma mõistan, et vurr ei pöörle paigal teadmiste puudumise tõttu, vaid julguse puudumise tõttu peatuda
ja vaadata ausalt.
Kui ma jään seisma, leiab tee mind ise.
Lõppkokkuvõte: Inimene ei jää paigale seetõttu, et tal puudub õpetaja.
Ta jääb paigale siis, kui ta ei julge peatuda
ja vaadata ausalt omaenda elu.
Teadmus võib suunda näidata ja eeskuju võib julgust anda, aga areng sünnib alles siis, kui inimene võtab vastutuse
oma sammude eest.
Guru võib olla tee alguses kasulik, kuid tee keskel tuleb lahti lasta — et kuulda omaenda kogemuse häält.
Sest tõeline kasv ei sünni järgimisest, vaid märkamisest.
Mitte vastuste kogumisest, vaid ausatest kĂĽsimustest.
Kui inimene õpib kuulama elu ennast,
siis lakkab vurr pöörlemast.
Ta peatub.
Ja peatumisest sĂĽnnib suund.
Elu ei vaja täiuslikke õpilasi. Ta vajab kohalolevaid inimesi.
„Teadmine on väärtuslik vaid siis, kui see õpetab inimest paremini elama.“
— Aristoteles
„Tarkus ei seisne teadmiste hulgas, vaid oskuses kasutada seda, mis on tõeliselt sinu võimuses.“
— Epiktetos