đ±Rahvakalendri kevadine piiripĂ€ev
UrbanipĂ€ev kuulub Eesti rahvakalendri vanade kevadiste tĂ€htpĂ€evade hulka ning seda peeti looduse ja pĂ”llutööde seisukohalt oluliseks ajamĂ€rgiks. PĂ€ev on saanud nime pĂŒha Urbanuse jĂ€rgi, kes oli vanakiriklik paavst ning keda Euroopa rahvapĂ€rimuses peeti viinamarjakasvatuse ja aiaviljade kaitsjaks.
Eestis omandas UrbanipÀev aga rohkem maaelu ja kevadise ilma tÀhenduse.
đ± Selleks ajaks:
- oli maa tavaliselt juba soe,
- kĂŒlvid kĂ€imas,
- puud tÀis lehti,
- ning kevad jĂ”udnud oma kĂŒpsemasse faasi.
Vanarahvas jÀlgis tÀhelepanelikult ilma, sest UrbanipÀev pidi ennustama suve tulekut.
đ± RahvapĂ€rimused ja uskumused
Rahvatarkus ĂŒtles: âKui Urban nutab, siis pĂ”ld naerab.â
See tÀhendas, et kui UrbanipÀeval sajab vihma,
tuleb hea vilja-aasta, sest maa saab vajalikku niiskust.
đ± UrbanipĂ€eva vihma peeti heaks endeks:
- oras kasvab tugev,
- rohi haljendab,
- ja karjal tuleb hea suvi.
Kui pÀev oli aga liiga kuiv ja kuum,
kardeti pÔuda.
MĂ”nes paigas peeti UrbanipĂ€eva ka viimaseks kevadkĂŒlma piiriks.
PĂ€rast seda julgeti:
- rohkem kĂŒlvata,
- aedadesse istutada,
- ning loota, et suvi hakkab nĂŒĂŒd pĂ€riselt vĂ”imust vĂ”tma.
đ± UrbanipĂ€eva sĂŒmboolne tĂ€hendus
Rahvakalendri pĂ€evad ei olnud ainult tööde mĂ€rgid â
need Ă”petasid inimest elama looduse rĂŒtmis.
UrbanipĂ€ev meenutab, et kasv ei sĂŒnni ainult pĂ€ikesest.
Vahel vajab maa vihma, nagu inimene vajab vahel pisaraid,
et midagi uut vÔiks temas kasvada.
Vanarahvas mÔistis: liiga kerge elu ei kanna alati vilja.
Nii ka inimesega â
mĂ”ni sĂŒgavam tarkus sĂŒnnib alles pĂ€rast vaikseid sisemisi vihmasid.
âKevadvihm on suve leib.â â Eesti vanasĂ”na
âKui maa joob, siis pĂ”ld tĂ€nab.â â Rahvatarkus
âKĂ”ik kasvab omal ajal, isegi see, mida inimene veel ei nĂ€e.â
â PĂ€rimuslik mĂ”te
âPĂ€rast vihma hingab maa sĂŒgavamalt.â
â Eesti pĂ€rimustarkus
đ± VĂ€ike mĂ”tisklus UrbanipĂ€evaks
UrbanipÀev Ôpetab vaikset usaldust.
Seeme ei murra maad jÔuga.
Ta kasvab tasa, vihma, valguse ja aja koostöös.
Nii ka inimene.
MĂ”ni muutus temas toimub nĂ€htamatult, kuni ĂŒhel pĂ€eval mĂ€rkab ta, et tema hinges kasvab juba midagi uut ja rohelist.
đ±đ±đ±

