âTarkus ei seisne selles, kui palju inimene kogub, vaid selles, mida ta suudab edasi anda.â
â Laozi
Vana metafooriline pÀrimustarkus rÀÀgib, et lind ei Ôpeta poega ainult lendama.
Ta Ôpetab talle ka seda, kuidas elu teiste jaoks kergemaks muuta
Ăhel vaiksel hommikul seisis vana vares jĂ”e kaldal oma kolme pojaga.
JÔgi oli lai ja voolas aeglaselt, kuid poegade jaoks tundus see nagu terve maailma piir.
Nad ei osanud veel lennata.
Ja nii otsustas vana vares nad ĂŒkshaaval ĂŒle vee viia.
Aga enne, kui ta ĂŒhegi poja teisele kaldale kandis, kĂŒsis ta neilt ĂŒhe kĂŒsimuse.
Mitte selleks, et kuulda ilusat vastust.
Vaid selleks, et nĂ€ha, milline sĂŒda nende sees kasvab.
Ăpetaja ja Ă”pilase elutarkuse vahetus
Ăpilane kĂŒsis: âĂpetaja⊠miks kĂŒsis vares oma poegadelt midagi vastu?
Kas tĂ”eline armastus ei peaks olema tingimusteta?â
Ăpetaja vaatas jĂ”ge ja vastas rahulikult: âTĂ”eline armastus ei kĂŒsi tasu.
Aga tarkus uurib alati, mida inimene kingitusega peale hakkab.â
Ăpilane jĂ€i mĂ”ttesse.
âKas see tĂ€hendab, et kĂ”ik inimesed ei ole veel valmis saadud hoolt mĂ”istma?â
Ăpetaja noogutas.
âMĂ”ni tahab ainult saada.
MÔni tahab tagasi maksta.
Aga vĂ€hesed mĂ”istavad edasiandmise seadust.â
TĂ€hendamissĂ”na â Kolm vastust
Vares vĂ”ttis esimese poja noka vahele ja lendas ĂŒle jĂ”e.
JĂ”e keskel kĂŒsis ta: âMida sina selle eest teed, et ma su ĂŒle jĂ”e viin?â
Poeg vastas kiiresti: âTeen kĂ”ik, mida soovid!â
Ăpetaja ĂŒtles vaikselt: âSee vastus sĂŒndis hirmust.â
âMiks?â
âSest poeg ei rÀÀkinud sĂŒdamest.
Ta tahtis ellu jÀÀda hinnaga, et kaotab iseenda.â
Vares vÔttis teise poja.
JĂ”e keskel kĂŒsis ta uuesti: âMida sina selle eest teed, et ma sinu eest hoolitsen?â
Poeg vastas: âHakkan sinu eest hoolitsema ja viin vajadusel sind ĂŒle jĂ”e.â
Ăpetaja naeratas Ă”rnalt.
âSee vastus sĂŒndis tĂ€nutundest.â
âKas sellest ei piisanud?â
âSee oli juba kĂŒpsem. Aga seal oli veel peidus vahetuskaup.â
Siis vÔttis vares kolmanda poja.
JĂ”e keskel kĂ”las sama kĂŒsimus: âMida sina selle eest teed, et ma su ĂŒle jĂ”e viin?â
Poeg vaikis hetkeks.
Ja vastas siis: âMa viin oma pojad ka ĂŒle.â
Ăpetaja silmad muutusid vaikseks.
âJa siin,â ĂŒtles ta, âmĂ”istis poeg elu suurimat seadust.â
Tarkuse sĂŒgavam mÔÔde
Ăpilane kĂŒsis: âMillist seadust?â
Ăpetaja vastas: âEt armastus ei ole omamine.
Armastus on edasi kandmine.â
âKĂ”ik, mida inimene pĂ€riselt mĂ”istab, hakkab tema kaudu edasi voolama.â
âKĂŒĂŒnal ei kaota midagi, kui ta sĂŒĂŒtab teise kĂŒĂŒnla.â
â Siddhartha Gautama
TÔeline tarkus ei lÔpe inimese enda juures.
See muutub valguseks jÀrgmistele.
âHea sĂŒda jĂ€tab endast jĂ€lje ka siis, kui jalajĂ€ljed kaovad.â
â Eesti pĂ€rimustarkus
âLaps ei Ă”pi sellest, mida talle öeldakse, vaid sellest, mida talle edasi elatakse.â
â rahvatarkus
âJĂ”gi ei joo oma vett ja puu ei söö oma vilja.â
â idamaine pĂ€rimustarkus
KĂ”ik looduses eksisteerib edasiandmise kaudu. Ainult inimene pĂŒĂŒab vahel kĂ”ike ainult enda jaoks hoida.
Konstellatsioonitarkus: âSee, mis jÀÀb edasi andmata armastuses, kordub valuna jĂ€rgmistes pĂ”lvkondades.â
âLaps ei vaja tĂ€iuslikke vanemaid. Ta vajab edasi kandvat sĂŒdant.â
âPĂ”lvkond terveneb siis, kui keegi lĂ”petab ainult saamise ja hakkab edasi andma.â
Ăpilane kĂŒsis: âKas sellepĂ€rast korduvadki mĂ”nikord samad kannatused pĂ”lvest pĂ”lve?â
Ăpetaja vastas: âJah.
Sest katkestatud armastus otsib alati teed edasi.â
âTasuta olete saanud, tasuta andke.â
â Piiblitarkus
âParem on anda kui vĂ”tta.â
â Piiblitarkus
âHea inimene jĂ€tab pĂ€randi oma lastelastele.â
â Piiblitarkus
Piibli tarkus ei rÀÀgi ainult rahast vÔi varast.
KĂ”ige suurem pĂ€rand on sĂŒdame kvaliteet, mida inimene edasi kannab.
![]()
Ăpilase taipamine â integratsioon
Ăpilane vaatas vaikset jĂ”ge.
Ja Àkki mÔistis ta:
Esimene poeg mÔtles hirmule.
Teine poeg mÔtles kohusele.
Kolmas poeg mÔtles tulevikule.
Ja just seal sĂŒnnib kĂŒps armastus.
Mitte kĂŒsimuses: âMida mina saan?â ega isegi: âKuidas ma tagasi maksan?â
vaid: âKuidas valgus pĂ€rast mind edasi liigub?â
âSee, mida teed oma lastele, teed tegelikult tulevikule.â
â Carl Gustav Jung
Tarkusehetk â Ă”petajalt
âTĂ”eline inimene ei kogu ainult endale.
Ta muutub sillaks.â
âJa vĂ”ib-olla kĂŒsib elu meilt kĂ”igilt ĂŒhel pĂ€eval ainult ĂŒhe kĂŒsimuse: âKas see hea, mille said⊠jĂ€i sinu juurde pidama vĂ”i hakkas sinu kaudu edasi voolama?ââ
Vares ei Ă”petanud oma poegi ainult jĂ”ge ĂŒletama. Ta Ă”petas neid mĂ”istma elu nĂ€htamatut ringi.
KĂ”ik, mida inimene saab: armastus, hool, tarkus, andestus, valgusâŠ
âŠmuutub tĂ”eliseks alles siis, kui see hakkab edasi elama teistes.
Ja vĂ”ib-olla ei mÔÔdeta inimese kĂŒpsust selle jĂ€rgi, kui palju ta maailmast vĂ”tabâŠ
vaid selle jÀrgi, kui palju head pÀrast teda veel edasi liigub.
MÔned inimesed jÀtavad endast maha vara. MÔned jÀtavad sÔnu.
Aga kÔige haruldasemad jÀtavad edasi elava valguse.
âSee, mis puudutab hinge, jÀÀb elama kauem kui see, mis puudutab ainult mĂ”istust.â
â Sokrates
SellepÀrast ei jÀÀ see lugu ainult Ôpetuseks.
See puudutab midagi palju sĂŒgavamat â hinge pĂ€randit.
![]()
![]()
![]()

