đŸŒșViha, andestamise ja sisemise vabaduse postulaat

đŸŒș„Rahulik meel on tugevam kui karjuv viha.“
— Laozi

đŸŒșInimese suurim vangla ei ole alati seinte vahel. Vahel elab see sĂŒdames.

See sĂŒnnib solvumisest, valust, reetmisest ja vihast, mida inimene endas aastaid kannab.
Mida rohkem ta sellele mÔtleb, seda raskemaks muutub hing.

KÀttemaks lubab hetkeks jÔudu, aga jÀtab sageli hinge rahutusse.

Andestamine ei tÀhenda juhtunu unustamist ega kurjuse Ôigustamist.
See tĂ€hendab, et inimene lĂ”petab oma sĂŒdame sidumise vana valuga.

Sest seal, kus viha valitseb liiga kaua, hakkab inimese sisemine valgus tasapisi tuhmuma.

đŸŒșViha on loomulik tunne, kuid ohtlik peremees.

Kui inimene laseb vihal oma elu juhtida, hakkab ta aeglaselt kaotama iseennast.

„Viha algab hullusest ja lĂ”peb kahetsusega.“
— Pythagoras

MÔte: Hetkeemotsioon vÔib luua pikaajalise valu.

đŸŒșKĂ€ttemaks ei katkesta valu ahelat.
Ta pikendab seda.

Iga kord, kui inimene vastab vihale vihaga, jÀÀb tema hing seotud minevikuga.

Konstellatsioonitarkus ĂŒtleb: „KĂ€ttemaks ei vabasta inimest minevikust — see seob ta sellega veel tugevamalt.“

MĂ”te: Viha hoiab inimese energeetiliselt vana haava kĂŒljes.

đŸŒșAndestamine ei ole nĂ”rkus.

See on hetk, mil inimene ĂŒtleb: „Ma ei lase sellel valul enam oma elu juhtida.“

„NĂ”rk inimene ei suuda andestada. Andestamine on tugeva omadus.“
— Mahatma Gandhi

MÔte: Andestamine nÔuab rohkem sisemist jÔudu kui kÀttemaks.

đŸŒșTĂ”eline sisemine vabadus sĂŒnnib siis, kui inimene Ă”pib oma tundeid kuulama ilma nende vangiks jÀÀmata.

„Kes ei valitse oma meelt, selle meel hakkab valitsema teda.“
— Buddha

MĂ”te: Rahu ei sĂŒnni tunnete puudumisest, vaid teadlikust suhtest nendega.

đŸŒșInimese vÀÀrikus ei avaldu selles, kui tugevasti ta lööb tagasi.
Vaid selles, kui palju valgust ta suudab sÀilitada ka pimeduse keskel.

„Parim kĂ€ttemaks on mitte muutuda selle sarnaseks, kes sulle haiget tegi.“
— Marcus Aurelius

MÔte: TÔeline vÔit on jÀÀda iseendaks isegi valu keskel.

đŸŒșTĂ€hendamissĂ”na: Söed peopesas

Kord kandis ĂŒks mees aastaid sĂŒdames viha inimese vastu, kes oli talle haiget teinud.

Ta rÀÀkis sellest kÔigile. Ta mÔtles sellele igal Ôhtul. Ta unistas pÀevast, mil saab tagasi teha.

Ühel pĂ€eval kohtas ta vana tarka.

Tark andis talle peotĂ€ie hÔÔguvaid sĂŒsi ja ĂŒtles: „Hoia neid peos nii kaua, kuni teine inimene pĂ”letada saab.“

Mees karjatas valust. „Aga need pĂ”letavad ju mind ennast!“

Tark noogutas vaikselt. „Just seda teeb ka viha.“

đŸŒș Tarkusepeeglid

„Viha pĂ”letab enne kandjat kui sihtmĂ€rki.“
— Eesti pĂ€rimustarkus

MÔte: Lahendamata viha hÀvitab kÔigepealt inimese enda rahu.

„Tark ei kogu kive sĂŒdamesse, mida ta ei jaksa kanda.“
— PĂ€rimustarkus

MÔte: MÔni koorem muutub kergemaks alles siis, kui inimene otsustab selle maha panna.

„Ära lase kurjal sind vĂ”ita, vaid vĂ”ida kuri heaga.“
— Piibel

MÔte: Headus ei ole nÔrkus, vaid kÔrgem sisemine jÔud.

đŸŒșViha vĂ”ib inimese hetkeks tugevaks muuta, aga ainult rahu teeb inimese vabaks.

Andestamine ei kustuta minevikku, kuid ta lĂ”petab mineviku vĂ”imu oleviku ĂŒle.

Ja vĂ”ib-olla ongi inimese suurim tarkus see, et ta ei kanna enam oma sĂŒdames tuld, mis pĂ”letab teda ennast.

đŸŒșđŸŒșđŸŒș

Ostukorv