PĂ€rimustarkus inimese suurimast rikkusest
âSinu aare on seal, kus on sinu sĂŒda.â
â Matteuse 6:21
 đłÂ Ăhel varahommikul kĂ”ndis Ă”petaja koos Ă”pilasega mööda metsarada.
PÀike alles tÔusis. Kaste sillerdas rohukÔrtel. Mets oli vaikne.
Ăpetaja peatus vana tamme juures.
Ta vĂ”ttis maast ĂŒhe vĂ€ikese tammetĂ”ru ja pani selle Ă”pilase peopesale.
âĂtle mulle,â kĂŒsis ta.
âKus peitub tamm?â
Ăpilane vaatas ringi. âSeal metsas.â
Ăpetaja raputas pead.
âEi.
Tamm peitub kÔigepealt selles vÀikeses tammetÔrus.
KÔik suur saab alguse millestki vÀga vÀikesest.
Nii on ka inimese suurima aardega.â
 đłElutarkuse vahetus
Ăpilane:Â Kas suurim aare on siis inimese sĂŒdames?
Ăpetaja:Â Vanarahvas ĂŒtles:Â âPuul on juured, inimesel on meel.â
Kui juured on tugevad, peab puu vastu ka tormidele.
Kui inimese sisemaailm on tugev, ei murra teda ka elu raskused.
Ăpilane: Miks siis inimesed otsivad Ă”nne nii kaugelt?
Ăpetaja: Sest kaugel paistab kĂ”ik suurem.
Aga vanarahvas teadis: âĂnn ei tule Ă”uele hĂŒĂŒdes.â
Ta kasvab tasapisi nagu vili pÔllul. Seda tuleb harida. Kannatlikult.
Ăpilane:Â Kuidas seda teekonda alustada?
Ăpetaja kummardus allika kohale.
Vesi voolas vaikselt.
âVaata seda allikat. Kas ta mĂŒriseb?â
âEi.â
âOmeti annab ta jĂ”ele elu.
Vanarahvas teadis:Â âVaikne vesi on sĂŒgav.â
Ka inimese tarkus kasvab vaikuses.
Kes ei kuula iseennast, ei kuule ka elu.
Peatu vahel. Kuula.
Vaikus Ă”petab rohkem kui kiirustamine.â
Ăpilane: Kas see tĂ€hendab, et pean kogu aeg vaikima?
Ăpetaja naeris.
âEi. Vaikus ei tĂ€henda sĂ”natust. Vaikus tĂ€hendab, et sĂŒda ei torma enne, kui tarkus on kohale jĂ”udnud.â
Ăpilane: Kuidas ma tean, et liigun Ă”igel teel?
Ăpetaja osutas vana Ă”unapuu poole.
âKas nĂ€ed seda puud?
Ta ei kanna vilja sellel aastal, kui ta istutatakse.
Vanarahvas ĂŒtles: âKes tasa sĂ”uab, see kaugele jĂ”uab.â
Kannatlikkus kasvatab rohkem kui kiirustamine.
Nii sĂŒnnib ka inimese sisemine rikkus.
Mitte ĂŒhe pĂ€evaga. Vaid terve elu jooksul.â
Ăpilane: Kas eksimine tĂ€hendab, et olen tee kaotanud?
Ăpetaja raputas pead.
âVanarahvas ĂŒtles: âKes metsas kĂ€ib, see vahel eksib.â
Aga eksimine Ôpetab mÀrkama radu, mida sirge tee ei nÀita.
KÔige targemad inimesed ei ole need, kes pole eksinud.
Nad on need, kes on Ă”ppinud oma eksimustest.â
đłÂ TĂ€hendamissĂ”na “TammetĂ”ru”
Ăpetaja ulatas Ă”pilasele tammetĂ”ru.
âMida sa siin nĂ€ed?â
âVĂ€ikest seemet.â
âMina nĂ€en tervet metsa.â
Ăpilane vaatas teda imestunult.
Ăpetaja jĂ€tkas: âKĂ”ik, mis on suur, on kunagi olnud vĂ€ike.
Mets elas enne tammetÔrus.
Puu elas enne seemnes.
Ja inimese suurim aare elab temas juba enne, kui ta selle ĂŒles leiab.
Teda ei pea looma. Ta tuleb Ă€ratada.â
 đłÂ Tarkusehetk
Ăpetaja istus vana kivi peale.
âKas tead, miks meie esivanemad armastasid metsi?
Sest mets ei kiirusta. Ta Ôpetab kasvamist.
Ăkski puu ei vĂ”istle teisega.
Kuusk ei taha olla tamm. Kask ei taha olla mÀnd.
IgaĂŒks kasvab oma loomuse jĂ€rgi.
Nii sĂŒnnib mets.
Ja nii sĂŒnnib ka tark inimene.
Mitte vĂ”rreldes. Vaid kasvades.â
 đłĂpilase taipamine
Ăpilane jĂ€i pikaks ajaks vaikseks.
Siis ĂŒtles ta: âNĂŒĂŒd ma mĂ”istan. Ma ei pea otsima seda, mida mul ei ole.
Ma pean kasvatama seda, mis on minus juba olemas. Nagu tammetĂ”ru kasvatab tamme.â
Ăpetaja naeratas.
âTĂ€pselt. Aaret ei leia see, kes ainult otsib. Aarde leiab see, kes julgeb kasvada.â
đłVanarahvas teadis, et loodus ei kiirusta. Kevad ei sunni Ă”unu valmima.
JÔgi ei hÀbene, et ta voolab aeglaselt. Tamm ei vÔrdle end kasega.
KÔik kasvab omal ajal. Nii on ka inimesega.
Suurim aare ei sĂŒnni ĂŒhe taipamisega.
Ta kasvab iga andestuse, iga tÀnulikkuse, iga ausa valiku ja iga armastava teo kaudu.
Ăhel pĂ€eval avastad, et sa ei otsi enam aaret.
Sa ise oled muutunud selleks aardeks.
 đłPĂ€rimustarkused
âKes tasa sĂ”uab, see kaugele jĂ”uab.â
âVaikne vesi on sĂŒgav.â
âPuul on juured, inimesel on meel.â
âMets kasvatab puud, tarkus kasvatab inimest.â (pĂ€rimuslik mĂ”te)
âĂnn ei tule Ă”uele hĂŒĂŒdes â ta kasvab tasa nagu vili pĂ”llul.â (pĂ€rimuslik mĂ”te)
âKuningriik on teie sees.â
â Luuka 17:21
âSinu aare on seal, kus on sinu sĂŒda.â
â Matteuse 6:21
âKes iseennast tunneb, sellele ei jÀÀ maailm vÔÔraks.â
â PĂ€rimuslik elutarkus
âTĂ”eline rikkus ei seisne selles, mida inimene omab, vaid selles, kelleks ta on saanud.â
â Elutarkus
đ đłĂpetaja tĂ”usis, vaatas veel kord vana tamme poole ja ĂŒtles: âPea meeles â tamm ei pĂŒĂŒa saada suureks. Ta lihtsalt kasvatab iga pĂ€ev oma juuri. Nii on ka inimesega. Ăra kĂŒsi iga pĂ€ev, kui kaugele oled jĂ”udnud. KĂŒsi hoopis, kas sinu juured on tĂ€na kasvanud sĂŒgavamale. Sest sĂŒgavad juured kasvatavad tugeva puu ja sĂŒgav sĂŒda kasvatab inimese, kellest saab suurim aare nii iseendale kui ka teistele.â đłđ

