đSĂŒdametĆĄakra tarkus â armastuse ja tasakaalu keskus
“KĂ”ige kaunimad aiad ei sĂŒnni ĂŒleöö. Neid kujundavad armastus, kannatlikkus ja hoolitsus â tĂ€pselt nagu inimese sĂŒdant.”
đSĂŒda ei ole ainult koht, kus sĂŒnnivad tunded. SĂŒda on paik, kus otsustame, kas jÀÀda kibedaks vĂ”i Ă”ppida armastama. Iga mĂ”te, iga andestus ja iga heategu on nagu seeme, mille istutame oma sisemisse aeda.
Kui hoolitseme ainult teiste aedade eest ja unustame enda oma, hakkavad sinna kasvama umbrohud â solvumine, hirm, kadedus ja ĂŒksindus. Kuid ĂŒkski aed pole lootusetult kadunud. Iga aed vĂ”ib taas Ă”itsema Ă”ppida.
đĂpetaja ja Ă”pilase elutarkuse vahetus
Ăpilane: Ăpetaja, miks mĂ”ned inimesed armastavad nii kergelt, aga teised kardavad avada oma sĂŒdant?
Ăpetaja: Kas oled kunagi nĂ€inud kahte aeda?
Ăpilane: Olen.
Ăpetaja: Kas mĂ”lemad Ă”itsesid ĂŒhtemoodi?
Ăpilane: Ei. Ăks oli tĂ€is lilli, teine umbrohtu.
Ăpetaja: Kas maa oli erinev?
Ăpilane: Ei.
Ăpetaja: Mis siis erines?
Ăpilane: See, kuidas nende eest hoolitseti.
Ăpetaja: Nii on ka sĂŒdamega.
Ăpilane: Kas armastus vajab hoolt?
Ăpetaja: Rohkem kui miski muu.
Ăpilane: Mis kasvatab sĂŒdames umbrohtu?
Ăpetaja: Solvumine, andestamata jĂ€tmine, pidev enese sĂŒĂŒdistamine ja usk, et sa pole armastust vÀÀrt.
Ăpilane: Ja mis paneb sĂŒdame Ă”itsema?
Ăpetaja: TĂ€nulikkus. Andestamine. Kaastunne. Julgus olla haavatav.
Ăpilane: Kas armastus tĂ€hendab alati teistele andmist?
Ăpetaja: Kui kaevust ainult ammutatakse, aga sinna vett juurde ei tule, mis juhtub?
Ăpilane: Kaev kuivab.
Ăpetaja: TĂ€pselt nii. SĂŒda vajab nii andmist kui ka vastuvĂ”tmist.
Ăpilane: Miks on mĂ”nel nii raske armastust vastu vĂ”tta?
Ăpetaja: Sest nad usuvad, et peavad selle enne vĂ€lja teenima.
Ăpilane: Aga kas armastus tuleb vĂ€lja teenida?
Ăpetaja: TĂ”eline armastus ei ole palk. Ta on kingitus.
đTĂ€hendamissĂ”na â Aed, mis Ă”ppis Ă”itsema
Ăhes kĂŒlas oli aed, mis ei Ă”itsenud.
Peremees sĂŒĂŒdistas vihma. Siis pĂ€ikest. Siis tuult.
Ăhel pĂ€eval tuli vana aednik.
Ta ei vahetanud mulda. Ta ei toonud uusi seemneid.
Ta pÔlvitas vaikselt peenarde kÔrvale.
Ta kitkus umbrohu. Kobestas mulda. Kastis juuri. Ja jÀi kannatlikult ootama.
MÔne aja pÀrast ilmus esimene Ôis.
Peremees imestas: âKas sina panid lilled Ă”itsema?â
Vana aednik naeratas.
âEi.
Lilled oskasid Ôitseda kogu aeg.
Mina ainult eemaldasin selle, mis neil Ă”itseda ei lasknud.â
đTarkusehetk
SĂŒda ei sulgu ĂŒhe suure haava tĂ”ttu. Enamasti sulgub ta paljude vĂ€ikeste pettumuste pĂ€rast, mida me pole kunagi tervendanud.
Samamoodi ei avane sĂŒda ĂŒhe suure ime lĂ€bi. Ta avaneb iga kord, kui valime kibestumise asemel andestuse, hirmu asemel usalduse ja ĂŒkskĂ”iksuse asemel kaastunde.
KĂ”ige ilusamad sĂŒdamed ei ole need, mis pole kunagi haiget saanud. Need on sĂŒdamed, mis on Ă”ppinud armastama ka pĂ€rast haigetsaamist.
đĂpilase taipamine
Ăpilane vaatas Ă”itsvat aeda kaua.
Siis ĂŒtles ta vaikselt:
âNĂŒĂŒd ma mĂ”istan.
Ma olen kogu aeg palunud oma sĂŒdamesse rohkem armastust.
Aga ma pole mĂ€rganud umbrohtu, mis selle kasvu takistas.â
Ăpetaja naeratas.
âMillise umbrohu kitkud sa tĂ€na vĂ€lja?â
Ăpilane sulges silmad.
âAndestamata jĂ€tmise.â
đSĂŒdametĆĄakra tarkus Ă”petab, et armastus ei ole tunne, mis tuleb ja lĂ€heb. Armastus on viis, kuidas me otsustame elada.
Nagu aed vajab pĂ€ikest, vett ja hoolt, vajab ka sĂŒda tĂ€nulikkust, andestust ja julgust jÀÀda avatuks.
Kui hoolitsed oma sĂŒdame eest armastusega, ei Ă”itse ainult sina. Ăitsevad ka need inimesed, kes sinu ellu astuvad.
âKui soovid muuta maailma, alusta sellest, kuidas hoolitsed oma sĂŒdame eest.â
â Dalai-laama

