🪑Märka seda, mis on veel sinuga

„Ära oota puudumist, et märgata kohalolu.“
– Ajatu elutarkus

🪑 Inimesel on kummaline komme harjuda heaga.

Harjume koduga, kuhu õhtul tagasi tulla.
Harjume inimesega, kes küsib: „Kuidas sul läks?“
Harjume käega, mis puudutab möödudes meie õlga.
Harjume ühise hommikukohvi, tuttava naeru ja isegi väikeste veidrustega, mis vahel närvidele käivad.

See, mis kord tundus kingitusena, muutub märkamatult enesestmõistetavaks.

Ja alles siis, kui midagi enam pole, märkame tühja kohta, mille see meie ellu jättis.

Võib-olla polegi tänulikkuse suurim kunst osata hinnata seda, mis kunagi oli.

Võib-olla on suurem tarkus õppida märkama seda, mis on veel praegu.

🪑 Tähendamissõna „Tühi tool“

Ühes väikeses majas elasid vana mees ja tema naine.

Nad olid koos olnud nii kaua, et mees ei mäletanud enam hästi aega, mil naist tema kõrval polnud.

Igal hommikul istusid nad köögis sama laua taga.

Mees akna pool.

Naine tema vastas vanal puust toolil.

Naine valas teed ja küsis peaaegu alati:

„Kas magasid hästi?“

Mees vastas: „Nagu ikka.“

Vahel rääkis naine aiast. Vahel lastest. Vahel sellest, et köögikell käib jälle paar minutit ette.

Mees kuulas poole kõrvaga. Ta mõtles töödele, mis ootasid.

Puudele, mis tuli lõhkuda. Katusele, mida oli vaja parandada. Arvetele. Homsele.

Naine oli ju alati seal.

Ühel hommikul oli naine vaiksem kui tavaliselt.

Ta vaatas aknast välja ja ütles: „Vaata, esimene õunapuuõis on lahti läinud.“

Mees ei tõstnud pilku.

„Ma vaatan pärast.“

Naine naeratas.

„Pärast siis.“

Kuid mõnikord tuleb elus „pärast“, milleks meil enam eilset võimalust pole.

Mõne aja pärast jäi naine haigeks.

Ja ühel hommikul istus mees köögilaua taha üksi.

Tema vastas seisis vana puust tool.

Tühi. 🪑

Mees valas endale teed.

Keegi ei küsinud: „Kas magasid hästi?“

Kell seinal tiksus.

Nüüd kuulis mees seda väga selgelt.

Ta vaatas aknast välja.

Õunapuu õitses.

Ja korraga meenus talle naise hääl: „Vaata, esimene õunapuuõis on lahti läinud.“

Mees sulges silmad.

„Ma vaatan pärast,“ sosistas ta.

Aga nüüd oli tal aega vaadata.

Ja polnud enam seda, kellega nähtut jagada.

Mõni päev hiljem tuli talle külla lapselaps.

Poiss märkas, et vanaisa vaatab sageli tühja tooli.

„Vanaisa, miks sa seda tooli kogu aeg vaatad?“🪑

Mees vastas: „Sest nüüd näen ma seal palju rohkem kui siis, kui vanaema sellel istus.“

Poiss ei mõistnud.

„Aga tool on ju tühi.“

Vanaisa noogutas.

„Just sellepärast ma nüüd näengi.“

„Mida?“

Mees vaatas tooli.

„Kõiki neid hommikuid, mida pidasin tavaliseks.“

Ta vaikis ja lisas: „Ma arvasin, et väärtuslikud hetked peavad olema suured. Reisid. Tähtpäevad. Erilised sündmused.“

„Aga ei pea?“

„Ei.“

Vanaisa silmad muutusid niiskeks.

„Mõnikord on elu kõige väärtuslikum hetk lihtsalt see, et keegi istub veel sinu vastas.“

🪑 Elutarkuse vahetus

Õpilane: Miks me sageli alles kaotades mõistame, kui väärtuslik miski oli?

Õpetaja: Sest inimene harjub kohaloluga. See, mis kord oli ime, muutub argipäevaks.

Õpilane: Kas siis peab kogu aeg kartma, et võime midagi kaotada?

Õpetaja: Ei. See poleks tänulikkus, vaid hirm.

Õpilane: Mis vahe neil on?

Õpetaja: Hirm ütleb: „Hoia kõvasti kinni, sest see võib kaduda.“

Tänulikkus ütleb: „Ole kohal, sest see on praegu siin.“

Õpilane: Aga me ei saa ju iga hetke erilisena kogeda.

Õpetaja: Ei peagi. Piisab, kui aeg-ajalt ärkad harjumusest ja vaatad tuttavat inimest nii, nagu näeksid teda korraks uuesti.

🪑 Tarkusehetk

Me ei pea elama pidevalt mõttega, et kõik võib kaduda.

Kuid vahel tasub vaadata enda ümber ja küsida: Mida minu tänases elus võiksin ühel päeval taga igatseda?

Võib-olla inimese häält, mida praegu vaevu kuulan.

Võib-olla ema või isa telefonikõnet.

Võib-olla kaaslase tuttavaid samme kõrvaltoas.

Võib-olla laste või lastelaste sagimist.

Võib-olla omaenda tervet keha, mis täna veel kannab meid sinna, kuhu soovime minna.

Või lihtsalt tavalist hommikut, mille kohta arvame: „Neid tuleb veel küll.“

Kõike ei saa hoida.

Kõiki inimesi ei saa enda juurde jätta.

Kõiki hetki ei saa pikendada.

Kuid me saame neis kohal olla, kuni nad kestavad.

🪑 Ajatud tarkuseterad

Ära oota vaikust, et hinnata tuttavat häält.

Ära oota tühja tooli, et märgata inimest, kes sellel täna istub.

Argipäev on sageli õnn, mille nime saame teada alles tagantjärele.

Tänulikkus ei tähenda kartmist, et kõik kaob. See tähendab märkamist, et midagi väärtuslikku on praegu olemas.

Mõnikord pole kõige suurem kingitus see, mis meie ellu tuleb, vaid see, mis on seal olnud nii kaua, et lõpetasime selle märkamisе.

🪑 Järgmisel hommikul tuli lapselaps jälle vanaisa juurde.

Nad istusid köögis.

Poiss tahtis midagi rääkida, kuid vanaisa pilk langes hetkeks tühjale toolile.

Siis vaatas  ta poisile otsa.

Seekord ei vaadanud ta kella. Ei tõusnud poole jutu pealt.

Ei mõelnud sellele, mida järgmisena tegema peab. Ta lihtsalt kuulas.

Kui poiss oli lõpetanud, ütles vanaisa: „Lähme õue.“

„Miks?“

Vanaisa osutas aknale.

„Õunapuu esimene õis on lahti.“

Nad läksid koos vaatama.

Tühi tool oli õpetanud vanaisale midagi, mida täis tool polnud suutnud: armastus ei vaja alati suuremaid sõnu.
Mõnikord vajab ta lihtsalt rohkem kohalolu.

Me ei saa muuta eilseid hetki, mil ütlesime: „Hiljem.“

Aga meil on tänane päev.

Täna võime kuulata veidi kauem.

Kallistada enne lahkumist.

Öelda tänu enne, kui sellest saab mälestus.

Vaadata õunapuuõit siis, kui keegi kallis ütleb: „Vaata.“

Sest ühel päeval jäävad mõned toolid paratamatult tühjaks.

Tarkus on märgata armastust ajal, mil tool on veel täis.

„Ära oota puudumist, et mõista kohalolu väärtust. Mõnikord on elu suurim ime inimene, kes täna veel sinu vastas istub.“
– Ajatu elutarkus

🪑 🪑 🪑