„Koolis teada ma sain, mida taipas kord vannis Archimedes! Ma tean!“
— Priit Aimla, „Tean, ei tea“
Täna luban endale elada veidi lihtsamalt, kergemalt ja tähelepanelikumalt.
Ma ei pea kõike teadma.
Ma ei pea alati õigus olema.
Ma ei pea igale küsimusele kohe vastust leidma.
Mõnikord on „ma ei tea“ ausam ja targem kui enesekindel vastus.
Täna jätan oma teadmiste kõrvale ruumi uudishimule. Ma kuulan, küsin ja olen valmis avastama, et mõni asi võib olla hoopis teisiti, kui seni arvasin.
Ma ei tee lihtsat keeruliseks ainult selleks, et näida targem. Lihtsus ei ole mõtte vaesus. Mõnikord on see küpse mõtte kõige selgem vorm.
Ja ma hoian alles huumorimeele.
Kui eksin, ei pea ma ennast selle pärast hukka mõistma. Õpin, parandan ja vajadusel naeran veidi ka iseenda üle.
Ma ei kasuta huumorit selleks, et teist inimest väiksemaks teha. Kasutan seda pigem peeglina, mis aitab näha elu veidrusi — ka iseendas.
Täna märkan ka oma argipäeva õnne.
Head inimest.
Sooja sõna.
Väikest nalja.
Rahulikku hetke.
Võimalust midagi luua.
Ja vahel lihtsalt olemise rõõmu.
Ma ei mõõda oma päeva ainult selle järgi, kui palju jõudsin teha või saavutada.
Küsin ka:
Kas ma märkasin?
Kas ma kuulasin?
Kas ma õppisin midagi?
Kas ma oskasin naeratada?
Kas minust oli kellelegi rõõmu?
💞 Täna võtan elu piisavalt tõsiselt, et sellest õppida — ja piisavalt kergelt, et mitte unustada naeratamist.
Sest tarkus ei pruugi alati tulla pika ja tõsise kõnena.
Vahel tuleb ta ühe küsimuse, väikese eksimuse või hea naljana — ning jätab meid pärast naeru natuke mõtlikumaks.
„Hea huumor paneb kõigepealt naeratama, siis mõtlema ja vahel märkama tõde, millest tõsise näoga mööda kõndisime.“
— Ajatu elutarkus, Priit Aimla loomingust inspireeritud
💞 Mina ulatan mõtte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tänane kokkulepe.