💘 Ajatu elutarkuse vahetus „Sõge armumine“

Kui süda jookseb mõistusest ette

„Armumine idealiseerib. Armastus tutvub.“
— Ajatu elutarkus

Vanarahvas teadis, et inimese süda ei küsi alati mõistuselt luba.

Mõnikord piisab ühest pilgust, ühest naeratusest või juhuslikust puudutusest ning maailm pole enam endine.

See, kes eile oli lihtsalt inimene, tundub täna ainulaadne. Tema hääl kõlab teisiti, tema puudused tunduvad armsad ja isegi kõige tühisemad pisiasjad saavad tähenduse.

Kujutlusvõime pääseb valla ja kaine mõistus pannakse mõneks ajaks purki.

Selles pole midagi halba.

Aga vana tarkus meenutab: ära otsusta tule suuruse üle esimese leegi järgi.

Tähendamissõna „Kolm kosilast ja vanaema sõel“

Ühes külas elas neiu, kes tuli ühel kevadel vanaema juurde ja teatas: „Ma olen armunud!“

„See on ilus,“ vastas vanaema.

„Ta on kõige imelisem mees, keda olen kohanud.“

Vanaema naeratas.

„Kui kaua sa teda tunned?“

„Kolm nädalat.“

„Siis tunned sa praegu veel rohkem oma armumist kui seda meest,“ ütles vanaema.

Neiu solvus.

„Aga ma tean, mida ma tunnen!“

„Seda ma usun,“ vastas vanaema. „Aga tunne räägib sulle praegu sinust. Aeg hakkab rääkima temast.“

Vanaema võttis kapist vana jahusõela.

„Minu ema õpetas mulle, et enne kui jahu leivaks saab, tuleb see läbi sõela lasta. Armastusega on samamoodi.“

„Mis sõelast?“ küsis neiu.

Vanaema tõstis ühe sõrme.

„Esimene sõel on aeg. Vaata, kas inimene on homme sama, kes ta oli eile.“

Siis teise.

„Teine sõel on raskus. Vaata, milliseks ta muutub siis, kui kõik ei lähe tema tahtmist mööda.“

Ja kolmanda.

„Kolmas sõel on argipäev. Vaata, kuidas ta kohtleb inimesi, kellelt tal pole midagi saada.“

Neiu vaikis.

„Aga vanaema, kuhu jääb armastus?“

Vanaema pani sõela lauale.

„Armastus ei jää kuhugi. Kui see on päris, tuleb ta neist sõeltest koos sinuga läbi.“

„Aga kui ei tule?“

Vanaema vaatas aknast kevadist õunapuud.

„Siis polnud su tunne vale. Sa lihtsalt pidasid õit juba viljaks.“

Õpilane ja Õpetaja

Õpilane: Õpetaja, kas sõge armumine on siis rumalus?

Õpetaja: Ei. Armumine on inimese üks ilusamaid võimeid. Rumalus algab alles siis, kui arvame, et tugev tunne tähendab automaatselt sügavat tundmist.

Õpilane: Aga miks me armudes teist nii täiuslikuna näeme?

Õpetaja: Sest sa ei vaata ainult teda. Sa vaatad teda läbi oma igatsuste.

Õpilane: Kas ma võin siis armuda inimesse, keda tegelikult polegi?

Õpetaja: Inimene on olemas. Kuid osa sellest, mida temas näed, võib olla sinu enda loodud.

Õpilane: Nii sünnivadki roosad prillid?

Õpetaja: Jah. Sõgedalt armunud inimene võib isegi punastest lippudest kardinad õmmelda.

Õpilane naeris.

Õpilane: Kuidas ma siis tean, millal armumine muutub armastuseks?

Õpetaja: Kui sa enam ei küsi ainult: „Mida ma tema vastu tunnen?“, vaid hakkad märkama ka: „Kuidas me teineteist kohtleme?“

Pärimustarkuste vaimus

Vanas taluelus ei saanud elukaaslast hinnata ainult selle järgi, kui ilusasti ta kosjas rääkis.

Elu ise pani inimese proovile.

Kas ta pidas sõna?

Kas käed oskasid tööd teha?

Kas ta jagas viimast leivatükki?

Kas ta jäi kõrvale siis, kui majja tuli haigus või mure?

Kas ta oskas vihasena oma keelt talitseda?

Kas tema kõrval oli turvaline olla?

Pärimustarkuse vaimus võiks öelda: „Ära vaata ainult, kuidas inimene sind peole viib. Vaata, kuidas ta sinuga argipäeva tuleb.“

Sest pidupäev võib näidata inimese parimat kuube.

Argipäev näitab inimest ennast.

Kuldaväärt mõtteterad

„Sõge armumine näeb seda, mida loodab näha. Armastus õpib nägema seda, mis päriselt on.“

„Armumise alguses täidab kujutlusvõime tühjad kohad. Aeg näitab, mis neis tegelikult oli.“

„Armumine võib sündida hetkega. Usaldus vajab aega.“

„Liblikad kõhus räägivad tundest, mitte veel suhte kvaliteedist.“

„Keemia võib kaks inimest kokku tuua. Iseloom näitab, kas neil on hea kokku jääda.“

„Ära mõõda armastust ainult selle järgi, kui väga sa kedagi igatsed. Vaata ka, kelleks sa tema kõrval muutud.“

„Tingimusteta armastus ei tähenda tingimusteta talumist.“

Tarkusehetk

Armumist pole vaja kainuse nimel ära rikkuda. Naudi seda.

Naudi südame kiiremat löömist, ootamist, puudutust, igatsust ja seda kummalist tunnet, et maailm on äkki natuke kirkam.

Aga ära anna armumisele tööd, mida ta teha ei oska.

Armumine oskab inimesi kokku tuua.
Aeg aitab neid tundma õppida.
Armastus õpetab koos jääma — kui koos jäämine on mõlemale hea.

Õpilase taipamine

Õpilane: Nüüd saan aru. Ma võin oma tunnet usaldada, aga ma ei pea iga tunnet kohe tõeks kuulutama.

Õpetaja: Just.

Õpilane: Süda võib öelda: „Mine lähemale.“

Õpetaja: Ja tarkus lisab: „Aga hoia silmad lahti.“

Sõge armumine võib olla elu üks kaunimaid kevadeid.

Kuid kevadine õis pole veel sügisene vili.

Ära kisu õit lahti, et kontrollida, kas vili juba kasvab. Ära ka nimeta õit viljaks enne, kui aeg on oma töö teinud.

Lase tundel olla tunne.
Lase inimesel ennast näidata.
Ja lase ajal rääkida.

Sest võib-olla pole kõige olulisem küsimus: „Kas ma olen temasse meeletult armunud?“

vaid: „Kui armumise udu hajub, kas see, mida ma näen, on inimene, kellega mu süda võib olla mitte ainult elevil, vaid ka rahus?“

„Ära pea õit veel viljaks.
Aga ära karda ka õitsemist.“
— Ajatu elutarkus