Kui piiratud teadmised muutuvad kindlaks veendumuseks
âKĂ”ige kitsam maailm vĂ”ib olla sellel, kes on kĂ”ige kindlam, et teab kĂ”ike.â
â Ajatu elutarkus
đ Iga inimene nĂ€eb maailma oma teadmiste, kogemuste ja uskumuste kaudu. MĂ”nikord muutub tuttav maailmapilt nii enesestmĂ”istetavaks, et me ei oska enam kĂŒsida, mis vĂ”iks asuda sellest vĂ€ljaspool.
Kuid kas see, mida me nÀeme, on kogu tegelikkus vÔi ainult vÀike osa sellest?
đł TĂ€hendamissĂ”na âKolm vaadet taevaleâ
Ăhes kĂŒlas elas kolm meest, kes armastasid vaielda selle ĂŒle, kui suur on taevas.
Esimene elas sĂŒgava kaevu pĂ”hjas. Igal hommikul vaatas ta ĂŒles ja nĂ€gi vĂ€ikest ĂŒmmargust taevalappi.
âTaevas on ĂŒmmargune ja mitte kuigi suur,â kinnitas ta.
Teine mees elas majas, millel oli vaid ĂŒks kitsas aken.
âSa eksid,â vaidles ta. âTaevas on hoopis lai ja neljakandiline. Mina nĂ€en seda iga pĂ€ev!â
Kolmas mees uuris taevast lÀbi tillukese nÔelasilma.
âTe mĂ”lemad liialdate,â kuulutas ta. âTaevas on vaevu suurem kui tĂ€pp.â
Ăhel pĂ€eval saabus kĂŒlla rĂ€ndur, kes oli nĂ€inud mĂ€gesid, kĂ”rbeid ja avarat merd.
Mehed palusid tal otsustada, kellel on Ôigus.
RĂ€ndur kuulas neid ja vastas: âTe kĂ”ik nĂ€ete tĂ”elist taevast, kuid igaĂŒks ainult vĂ€ikest osa sellest.â
âKuidas saab meil kĂ”igil Ă”igus olla, kui meie vastused on erinevad?â imestasid mehed.
âSest te ei kirjelda taeva suurust,â ĂŒtles rĂ€ndur. âTe kirjeldate oma vaateava.â
SeejÀrel kutsus ta mehed mere ÀÀrde.
Esimene ronis kaevust vÀlja, teine astus majast Ôue ja kolmas pani nÔela kÀest.
Kui nad mere kaldale jÔudsid, jÀid kÔik kolm vaikseks.
Nende ees avanes silmapiirini ulatuv meri ja pea kohal laius piiritu taevas.
Viimaks sosistas kaevus elanud mees: âKogu elu arvasin, et tean, kui suur on taevas.â
RĂ€ndur naeratas.
âSa teadsid ainult seda, kui suur oli sinu kaevusuu.â
đ Elutarkuse vahetus âKas teadmine vĂ”i veendumus?â
Ăpilane kĂŒsis heaolu- ja arengumentorilt: âKas need kolm meest olid siis rumalad?â
âEi,â vastas mentor. âNad tegid jĂ€reldusi selle pĂ”hjal, mida nĂ€gid. Nende eksimus oli arvata, et rohkemat pole olemas.â
âKuidas vĂ€ltida sama viga?â
âĂpi eristama seda, mida tead, sellest, mida ĂŒksnes usud. Ja kui keegi nĂ€eb maailma teisiti, Ă€ra kiirusta teda eksijaks pidama.â
âAga kas iga uus vaatenurk on Ă”ige?â
âMitte tingimata. SeepĂ€rast tulebki kuulata, uurida ja kontrollida. Avatud meel ei tĂ€henda kĂ”ige uskumist.â
đȘ Ăpilase taipamine
âNĂŒĂŒd ma mĂ”istan,â ĂŒtles Ă”pilane. âMa ei pea loobuma sellest, mida juba tean, vaid olema valmis oma teadmisi tĂ€iendama.â
Mentor noogutas.
âJust. Tarkus ei nĂ”ua, et sul oleks alati Ă”igus. Tarkus nĂ”uab julgust tunnistada, kui sinu senine arusaam osutub liiga kitsaks.â
đ LĂ”ppmĂ”tisklus âMillise ava kaudu mina maailma vaatan?â
Meil kÔigil on oma kaev, aken vÔi nÔelasilm.
Need vÔivad olla meie harjumused, kasvatus, kogemused vÔi uskumused, mille kaudu oleme Ôppinud maailma mÔistma.
Ent maailm ei lÔpe seal, kus lÔpevad meie teadmised.
MĂ”nikord piisab ĂŒhest kĂŒsimusest, teisest vaatenurgast vĂ”i uuest kogemusest, et mĂ€rgata midagi, mis oli kogu aeg olemas, kuid jĂ€i seni meie pilgu eest varju.
TÔeline tarkus ei seisne selles, et nÀeme kÔike, vaid selles, et mÔistame oma vaatevÀlja piiratust.
đ± PuĂ€nt: âĂra mÔÔda taeva suurust oma kaevusuuga ega maailma avarust oma teadmistega. Maailm ei muutu vĂ€iksemaks sellest, et sina nĂ€ed vaid vĂ€ikest osa.â
Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.
đ đ đ

