Oli kord rändur, kes otsis vastuseid.
Ta käis templites ja tÜÜtubades, kuulas þpetajaid ja uuris raamatuid, kuulas mantrates kþlavat tarkust ja mediteeris vaikustes, mis lubasid valgust.
Kþikjal Üeldi talle, mida teha, kuidas hingata, mida sßßa, keda armastada ja millal ärgata.
Kuid Ăźhel päeval, kui ta oli järjekordses kĂźlas, leidis ta end seisvat vana kaevu kĂľrval, mille juurde oli kivisse raiutud sĂľna: âKUULAâ.
Ta istus. Esimest korda mitte selleks, et oodata vastuseid väljastpoolt, vaid et olla iseendaga.
Ta pani käe sĂźdamele ja kĂźsis: âMis on mulle Ăľige?â
Ja vastus tuli mitte sĂľnades, vaid tundes.
Vaikses kindluses. Nagu oleks keegi temaga alati rääkinud â ainult et tema ise polnud kuulanud.
Sellel hetkel mĂľistis ta: tema keha ei olnud lihtsalt liha ja luu â see oli tark teejuht, mis andis märku, kui miski oli Ăľige vĂľi vale.
Tema tunded ei olnud nþrkus, vaid sisemine kompass, mis näitas suunda, isegi kui maailm tahtis teda mujale tþmmata.
Tema mĂľtted, vahel lärmakad ja segased, ei olnud vaenlased â need olid sĂľnumid sisemisest olukorrast.
Ja tema sĂźda? Tema sĂźda oli peegel, mis ei peegeldanud maailmale mitte ainult valgust, vaid ka kuulamist.
See ei karjunud, see sosistas.
Aga ta kuulis. LĂľpuks.
Ta tĂľusis ja Ăźtles endale: âMa vĂľin veel kĂźsida nĂľu, Ăľppida ja uurida, aga otsused⌠need sĂźnnivad minu sees.
Sest keegi teine ei ela minu elu.
Keegi teine ei kanna minu hinge.
Keegi teine ei tea paremini kui mina,
mis on mulle pĂźha.â
Ja sel hetkel ei olnud tal vaja Ăľpetajat.
Sest ta oli selleks saanud ise.
Sinu keha ei valeta. Sinu sĂźda teab. Ja sina oled see, kes kuulab, kui maailm vaikib. Usalda seda vaikust â sest selles elab su enda tĂľde.![]()

