đ¸Filosoofiline tarkusetera: âInimese tĂľeline vabadus algab hetkest, mil ta ei vaja enam väliseid tunnistajaid oma tegude Ăľigustamiseks.â â Immanuel Kant
đ¸ Sissejuhatus â valgus, mis näeb seestpoolt
On asju, mida silmad ei näe, kuid sßda näeb alati.
SĂźdametunnistus on inimese vaikne kompass â nähtamatu silm, mis valvab teda ka siis, kui maailm on pime.
Me vĂľime end Ăľigustada teiste ees, kuid mitte iseenda ees.
Ja just seal, sisemise vaikuse sßgavuses, kþlab hääl, mis ßtleb:
âMina ise näen.â
đ¸ Ăpetaja ja Ăľpilaste dialoog
Ăhel Ăľhtul kutsus Ăľpetaja oma Ăľpilased enda juurde, et neile Ăľpetada midagi, mida raamatutest ei leia â seda, kuidas sĂźdametunnistus on tĂľelisem kui seadused ja kuidas inimene ei saa kunagi pĂľgeneda iseenda silma eest.
Ăpetaja: âMu keha on nĂľrk ja aastad on teinud oma tÜÜ. Olen Ăľpetanud teid tundma tĂľde ja eristama Ăľigust valest.
Nßßd on teie kord mind aidata. Minge ja leidke raha, et vanal Ăľpetajal oleks, millest elada.â
Ăpilased vaatasid Ăźksteisele otsa, segaduses ja mures.
Ăpilane: âĂpetaja, kust me seda raha saame? Selle linna elanikud on kitsid ja kelleltki pole mĂľtet abi paluda.â
Ăpetaja: âKui te ei saa kĂźsida, siis vĂľtke. Raha vĂľib saada ka ilma palumata. Pole patt vĂľtta see, mille oled justkui ära teeninud.
Aga pidage meeles â vĂľtke ainult seal, kus keegi teid ei näe, ja ärge kellelegi viga tehke.â
Ăpilased: âKui sina nii Ăźtled, Ăľpetaja, siis teeme seda sinu nimel! Maailmas pole midagi, mida me ei teeks sinu heaks.â
Ainult ßks þpilane jäi vaikseks. Ta hoidis pilgu maas, samal ajal kui teised juba kavatsesid teele asuda.
Ăpetaja: âSina ei kavatsegi minna? Kas sa ei hooli oma Ăľpetajast?â
Noor Ăľpilane: âAndestust, Ăľpetaja, aga ma ei saa seda teha.â
Ăpetaja: âJa miks mitte?â
Ăpilane: âSest sellist kohta, kus keegi ei näe, ei ole olemas.
Isegi kui ma olen täiesti Ăźksi… mina ise näen.â
Vaikus laskus ruumi nagu pĂźha loor.
Ăpilane jätkas: âJa kui ma näen, siis tean.
SĂźdametunnistus on sisemine valgus, mis valgustab ka kĂľige pimedama teo, nagu Ăźtles Sokrates.
Seda ei saa kustutada, isegi kui pßßda end varjata.
Parem palun ausalt leiba, kui luban endal näha varga nägu oma hinges.â
Ăpetaja jäi mĂľttesse, tema silmad särasid läbi aastate raskuse.
âSa mĂľistsid,â lausus ta vaikselt. âSa mĂľistsid, et inimene ei saa pĂľgeneda omaenda silma eest, nagu Ăźtles Marcus Aurelius.
See silm â sinu enda teadlikkus â on Jumala valgus sinu sees.
Ja kui see valgus on ärkvel, ei ole enam pimedust, kus varjata.â
Ălejäänud Ăľpilased langetasid pea. Häbi ja taipamine pĂľimusid nende sĂźdamesse nagu valgus ja vari.
Nad mþistsid, et þpetaja polnud rääkinud rahast, vaid nende hingest.
Ăpetaja jätkas: âTe näete maailma ja inimesi oma meeltes, aga pidage meeles â meie meeled on nagu klaasist aknad: need ei näita maailma, nad värvivad seda,â meenutas ta Nietzsche sĂľnu.
âKui soovid näha tĂľde,â Ăźtles ta Ăľrnalt, âära loo sellele nime, nagu Laozi Ăľpetas.
TĂľde ei vaja sĂľnu. Ta on kohal vaikuses.â
Ăpilane: âKas see tähendab, et maailm on siis vaid illusioon?â
Ăpetaja: âPlaton Ăźtles, et maailm on illusioon, kuid see illusioon on tĂľeline neile, kes sellesse usuvad.
Tþde ja vale elavad meis korraga. See, kes ei karda oma varju, saab kþndida päikese käes.
Kes on aus, ei vaja tunnistajat.
Sest ausus ei vaja tĂľestust â ta lihtsalt on.â
Ăpilane: âAga Ăľpetaja, miks siis paljud inimesed kaotavad Ăźhenduse oma sĂźdametunnistusega?â
Ăpetaja: âSest kui inimene kaotab Ăźhenduse oma sĂźdametunnistusega, katkeb side elu vooga.
See on nagu jþgi, mis on kivide taha kinni jäänud.
Iga pĂľlvkond annab edasi mitte ainult teadmisi, vaid ka varju â ainult teadlik valgus vabastab neist.
Kui sa hakkad nägema, siis valgus näeb läbi sinu.â
Ăpilane: âKuidas siis elada nii, et valgus ei hääbuks?â
Ăpetaja: âAusta oma sĂźdame häält.
Sßß ei jää lumme â jälg paistab ikka.
SĂźdametunnistus on parem kui seitse tunnistajat.
Kui tunned, et su sĂźda on rahus, siis tea â sa kĂľnnid valguses.â
Ta vaatas oma þpilasi ja lisas vaiksel häälel:
âĂige mees ei karda oma peeglit.
See, kes suudab oma silmadesse vaadata, on juba vaba.
TĂľde ei vaja tĂľestamist. TĂľde lihtsalt on â ja ta näeb sind läbi.â
Vaikus langes nagu pĂźha loor.
Kuuvalgus libises Ăźle Ăľpetaja ja Ăľpilaste.
Nad tundsid, et nende sees oli midagi ärganud â valgus, mis ei sĂľltunud sĂľnadest, kiitustest ega varjudest.
Ăpetaja lĂľpetas: âKui inimene Ăźtleb endale ausalt âmina ise näenâ, on ta juba valguses.
Ta ei vaja enam tunnistajaid ega Ăľigustusi.
Ta on saanud Ăźheks sellega, mis on tĂľeline.â
đ¸ MĂľtisklus: âĂra karda maailma pimedust â karda vaid hetke, mil sa ei julge endale otsa vaadata.â
âSest kui su silm on selge, on kogu su ihu valguses. Ja valgus, mis elab sinus, on tugevam kui iga vari.â
đ¸ KokkuvĂľte: See on lugu sisemisest aususest ja sĂźdametunnistuse valgusest.
Ăpetaja pani oma Ăľpilased proovile, mitte et nad tooksid talle raha, vaid et nad näeksid, kes neist näeb tĂľde ka siis, kui keegi ei vaata.
Kui kþik teised olid valmis tegutsema þpetaja sþna nimel, jäi ßks vaikseks ja lausus:
âMa ei saa seda teha, sest isegi kui keegi teine ei näe, mina ise näen.â
Need lihtsad sĂľnad kandsid sĂźgavat tĂľde: inimene vĂľib petta teisi, kuid mitte oma hinge.
SĂźdametunnistus on sisemine valgus, mis valgustab ka kĂľige pimedama teo.
See lugu on peegel, mis näitab: tĂľde ei vaja Ăľigustust â ta lihtsalt on.
Kes ei karda oma peeglit, see saab kþndida päikese käes.
Ja kui inimene lausub lĂľpuks: âMina ise näen,â on ta astunud valguse poole â sinna, kus ausus ja rahu saavad Ăźheks.đ¸ đ¸ đ¸
đ Piiblitarkus: âSilm on ihu lamp. Kui su silm on selge, on kogu su ihu valguses.
Aga kui su silm on rikutud, siis on ka su ihu pimeduses.â
â Matteuse evangeelium 6:22â23
đž Eesti pärimustarkus: âKes oma varju ei karda, saab kĂľndida päikese käes.
Ja kes ei pÜÜra pilku enda seest, leiab rahu, mida Ăźkski vari ei varjuta.âđ¸ đ¸ đ¸

