đŒâSee, mis sulle tĂ€na tundub lĂ”puna, vĂ”ib homme osutuda ukseks.â
â Laozi
đŒElu Ă”petab kĂ”ige rohkem mitte siis, kui kĂ”ik on kerge ja selge, vaid siis, kui miski jĂ€rsku kaob: inimene, vĂ”imalus, unistus, turvatunne.
Kaotus on elu viis teha ruumi. Pettumus on elu viis avada sĂŒgavust.
Valu on kutse Àrkamiseks.
Aga inimene arvab, et kui midagi lÀheb katki vÔi kaob, on midagi valesti.
Ent targad ĂŒtlevad: âMidagi pole valesti. KĂ”ik, mis toimub, toimub Ă”petuseks.â
Kaotus ei ole karistus â ta on kĂŒlaline, kes tuleb ja lĂ€heb.
Aga see, kuidas me teda vastu vÔtame, mÀÀrab, kas me kasvame vÔi kivistume.
đŒ RĆ«mi tarkus: âKĂŒlalistemajaâ
âInimese elu on nagu kĂŒlalistemaja.
Igal hommikul saabub keegi uus â
rÔÔm, masendus, alatus, ootamatu kĂŒlaline.
Tervita neid kĂ”iki.â â JalÄl al-DÄ«n RĆ«mÄ«
RĆ«mi Ă”petab, et iga emotsioon â ka kaotus â on kĂŒlaline.
MĂ”ni tuleb naeratades, mĂ”ni rebib mööblit ja sĂŒdame seinu.
Aga kĂ”igil on ĂŒks ĂŒlesanne: Puhastada ruum uue valguse vastuvĂ”tmiseks.
Kui kaotus uksele koputab, ei tule ta sind lÔhkuma, vaid vabastama sinu hingest seda, mis enam ei teeni.
đŒ Dialoog Ă”petaja ja Ă”pilase vahel
Ăpilane: âĂpetaja⊠miks teeb kaotus nii haiget? Miks peab midagi Ă€ra minema, et midagi uut saaks tulla?â
Ăpetaja: âSest tĂ€is anum ei saa midagi vastu vĂ”tta.
Kaotus ei tulnud sind murdma â ta tuli ruumi looma.â
Ăpilane: âAga miks ma tunnen kurbust ja tĂŒhjust?â
Ăpetaja: âSest sa oled inimene.
Tunded ei ole viga â need on sĂ”numitoojad.
Kurbus nĂ€itab, mis oli kallis. TĂŒhjus nĂ€itab, kuhu ootab uus valgus tulemist.â
Ăpilane: âAga ma kardan seda valu.â
Ăpetaja: âRĆ«mi ĂŒtles: âOle aupaklik ka kurbuse ees. Ta vĂ”ib su maja puhastada, et uus rÔÔm saaks sisse astuda.â
Kui valu uksele koputab, Àra pÔgene.
Ava uks â ja kuula, mida ta Ă”petab.â
Ăpilane: âKas kaotuses on alati mingi mĂ”te?â
Ăpetaja: âMĂ”te ei ole alati kohe nĂ€ha.
Aga iga kaotus Ă”petab ĂŒht: inimene ei saa kĂ”ike hoida. Ta saab Ă”ppida lubama, uskuma ja jĂ€tkama.â
âMe ei kannata asjade pĂ€rast, vaid oma hinnangute pĂ€rast neile.â
â Epiktetos
âSee, mida sa koged, tuleb sinuni selleks, et su hing saaks kasvada.â â Marcus Aurelius
Eesti pĂ€rimustarkus: âLahkumine teeb ruumi tulemisele.â
đŒTarkusehetk â Ă”petajalt: âĂra pea kinni nendest, kes peavad minema.
Ăra klammerdu nende kĂŒlge, kes tulid vaid hetkeks.
Ainus, mis jÀÀb sinuga lĂ”puni, on see, kelleks sa muutud.â
đŒ Ăpilase taipamine: âĂpetajaâŠ
ma mĂ”istan nĂŒĂŒd:
Kaotus ei tulnud mind purustama.
Ta tuli mind puhastama â tuleviku jaoks, mis on suurem, kui ma nĂ€ha oskasin.â
PĂ€rimustarkus: âMis peab minema, see lĂ€heb. Mis peab tulema, see tuleb.
Ja kĂ”ige vahel hoolitseb elu ise.â
đŒ LĂ”ppmĂ”tisklus: Kaotus on osa hingeteest.
Ta ei ole lÔpp, vaid uks.
Kes Ă”pib kaotust vastu vĂ”tma nagu kĂŒlalist, see ei murdu â ta avardub.
Kes lubab kurbusel tulla, selle sĂŒdamesse mahub rohkem rÔÔmu.
Kes ei pĂ”gene tĂŒhjuse eest, see leiab sealt uue alguse vaikse hÀÀle.
Nii sĂŒnnib tĂ”eline tarkus:
âKĂ”ik, mis tuleb, on kingitus.
KĂ”ik, mis lĂ€heb, on Ă”petus.â
đŒ đŒ đŒ
#elutarkusevahetus

