đŸ„€ELUTARKUSE VAHETUS: Mis juhtub inimesega, kui ta enam ei Ă€rritu?

đŸ„€â€žVabadus ei tĂ€henda emotsioonide puudumist, vaid seda, et ĂŒkski emotsioon ei valitse enam su elu.“
— Marcus Aurelius

đŸ„€On vana vÀÀrarvamus, et inimene, kes enam ei Ă€rritu, on justkui „surnud“, tuim vĂ”i eemaldunud elust.
Aga tÔeline rahu ei ole kivistus.
TÔeline rahu on Àrkamine.

Ärritus on inimese Ă”petaja, kuni inimene Ă”pib nĂ€gema selle taha.
Kui Ă€rritus kaob, ei kao inimene — kaob lihtsalt sisemine segadus.
Mis jÀÀb, on selgus.
Ja selgus pole surnud — ta on elusam kui miski muu.

Sellise inimene ei reageeri vÀhem; ta nÀeb rohkem.
Ta ei ole ĂŒkskĂ”ikne; ta on kĂ”ikest lĂ€bi nĂ€inud.

đŸ„€ Dialoog Ă”petaja ja Ă”pilase vahel

Õpilane: „Õpetaja
 ma olen kuulnud, et Ă€rritus viib iseendani. Aga mis saab siis inimesest, kes enam ĂŒldse ei Ă€rritu?
Kas ta muutub tundetuks?
Kas ta… nagu sureb seest?“

Õpetaja: „Ei, mu laps. See, kes ei Ă€rritu, ei ole surnud. Ta on lĂ”puks Ă€rganud.“

Õpilane: „Aga miks paljud arvavad, et Ă€rrituseta inimene on tĂŒhjaks pĂ”lenud vĂ”i hoolimatu?“

Õpetaja: „Sest nad tunnevad vaid kahte ÀÀrmust: emotsioonide tormi vĂ”i emotsioonide mahasurumist.
Aga rahu pole ei torm ega mahasurumine.
Rahu on teadvuse selgus.“

Õpilane: „Mis siis eristab rahulikku inimest ĂŒkskĂ”iksest?“

Õpetaja: „ÜkskĂ”ikne inimene on suletud.
Rahulik inimene on avatud.

ÜkskĂ”iksus ĂŒtleb: „Mind ei huvita.“
Rahu ĂŒtleb: „Ma nĂ€en kĂ”ike, kuid ma ei lase sellel end hĂ€vitada.““

Konstellatsioonitarkus: „Kui Ă€rritus vaibub, ei kao elu — kaob vastupanu elule.“

Õpilane: „Aga kui inimene tĂ”esti kunagi enam ei Ă€rritu, siis mis on ta sees?“

Õpetaja: „Kolm asja: selgus, kaastunne ja vabadus.đŸ„€

Selgus — sest ta nĂ€eb maailma ilma moonutusteta.
Kaastunne — sest ta ei vĂ”itle enam inimeste varjudega, vaid mĂ”istab nende valu.
Vabadus — sest ĂŒkski sĂ”na ega tegu ei lĂŒkka teda enam rööpast vĂ€lja.“

Platoni tarkus: „Me ei nĂ€e asju sellisena, nagu nad on — me nĂ€eme neid sellisena, nagu oleme meie.“

Õpilane: „Kas rahu tĂ€hendab siis, et inimene ei tunne enam midagi?“

Õpetaja: „Ta tunneb sĂŒgavamalt, mitte vĂ€hem. Ärritus varjab tundeid. Rahu avab need.“

Õpilane: „Aga kas Ă€rrituse kadumine on mĂ€rk lĂ”ppemisest?“

Õpetaja: „Ei. See on mĂ€rk algusest.

Kui Ă€rritus lahkub, sĂŒnnib inimene uuesti — mitte emotsioonist, vaid teadvusest.“

đŸ„€Tarkusehetk Ă”petajalt: „Ärritus on leek, mis nĂ€itab, kus pimedus elab.
Kui leek kaob, pole pimedus kadunud, vaid valgus on saanud tugevamaks.“

đŸ„€Ă•pilase taipamine: „Õpetaja

ma nĂ€en nĂŒĂŒd: Ă€rritusest vabanemine ei tee inimesest kivikuju.
See teeb temast puu — juurtega sĂŒgaval, ladvaga taevas, liikudes tuules, kuid murdudes harva.“

„Vaikne jĂ€rv peegeldab kĂ”ige selgemalt.“
— Eesti vanasĂ”na

đŸ„€LĂ”ppmĂ”tisklus: Inimene, keda enam ei Ă€rrita, ei ole tuim, vaid teadvuslik.
Ta ei pĂ”gene tunnetest — ta nĂ€eb nende juurt.
Ta ei vĂ”itle maailmaga — ta liigub kooskĂ”las sellega.
Ta ei reageeri varjuna — ta vastab valgusena.

Selline inimene ei ole surnud.
Ta on lÔpuks pÀriselt elus.

„Sisemine rahu ei ole emotsioonide puudumine, vaid nende tĂ€ielik mĂ”istmine.“
— Thich Nhat Hanh

đŸ„€đŸ„€đŸ„€

#elutarkusevahetus

Ostukorv