🤍Olen see, millest mõtlen

On vana rahvatarkus, mis sosistab nagu tuul viljapõllu kohal: „Mõte on kui seeme – mis külvad, see kasvab.“
Inimese elu ei ole vaid tema tegude tulemus, vaid ka tema mõtete salapärane peegeldus. Mõte sünnib vaikselt, nagu allikas mäe varjus, aga selle vool võib jõuda kaugetesse paikadesse ja muuta kogu maastikku. Nii on igaüks meist oma sisemaailma aednik – iga hetk otsustame, kas toidame valgust või varju.
Ja vahel, kui mõte on piisavalt puhas ja selge, tundub, et ta kuuleb meid tagasi, justkui universum ise vastaks vaiksel, nähtamatul keelel.

Elutarkuse vahetus

Õpilane: Õpetaja, kas see on tõsi, et ma olen see, millest ma mõtlen?

Õpetaja: See on tõsi nagu hommik, mis järgneb ööle. Mõtted on seemned, mida külvad oma hinge mulda. Mis neist kasvab, see saad sina ise.

Õpilane: Aga kui mu mõtted on nagu mets – segased ja vahel lausa eksitavad?

Õpetaja: Metsas pole midagi halba, kui tead teed. Kui aga ei tunne oma radu, eksid kergesti. Nii on ka mõtetega – kui lased neil joosta omapead, viivad nad sind sinna, kuhu sa minna ei taha.

Õpilane: Kuidas ma neid ohjata saan?

Õpetaja: Valva neid nagu karjane valvab oma lambaid. Küsi iga mõtte kohta: kas see on tõsi? Kas see on vajalik? Kas see toob head vilja? Nii hoiad umbrohu eemal.

Õpilane: Ja kui ma mõtlen head, kas see muudab mind paremaks?

Õpetaja: Jah. Ja rohkemgi veel – head mõtted on nagu valgus, mis ei valgusta ainult sind, vaid ka neid, kes on sinust paari sammu kaugusel. Mõnikord juhtub ime: kui sa püsid päevade ja ööde kaupa tänulikkuses ja headuses, hakkavad ka su teod, nägu ja isegi hääl kandma midagi, mida teised tunnevad ära, kuigi ei oska sõnadesse panna.

Õpilane: Ja kui mu mõtted on tumedad?

Õpetaja: Siis on aeg need lahti lasta. Pärimuses öeldakse, et pimedal mõttel on jalad kui udul – kui teda ei toida, hajub ta iseenesest.

Õpilane: Nii et mina loon oma elu, mõeldes?

Õpetaja: Just. Sa oled oma saatuse aednik ja arhitekt. Nagu vanarahvas teadis: „Kui mõte on selge, on tee sirge.“ Ja nagu Marcus Aurelius ütles: „Meie elu on selline, millised on meie mõtted.“ Mõtle siis seda, kelleks sa tahad saada, ja lase oma mõtetel sind sinna kanda.

Mõtted on nagu nähtamatud niidid, mis põimivad meie elu kangast. Iga niit on üks sõna, kujutluspilt või tunne, mis saab alguse meie meeltes ja ulatub välja meie tegudesse, suhetesse ja saatuse radadesse. Nagu vanarahvas teadis: „Mõte on kui seeme – mis külvad, see kasvab.“ Kui külvame valgust ja headust, on meie elupõld täis vilju, mis toidavad nii meid kui ka neid, kes meiega teed jagavad. Kui aga külvame hirmu ja kahtlusi, kasvab meie põld täis okkaid, mis kriibivad meid endid ja tõukavad eemale teisi.

Olla see, millest mõtlen, tähendab mõista, et elu ei juhtu meile ainult väljastpoolt – see kasvab seestpoolt väljapoole. Meie sisemaailm on algpunkt, kust kõik algab: suhtumine, sõnad, valikud ja lõpuks ka teod. Mõtted võivad olla tuul, mis lükkab meid edasi, või koorem, mis meid pidurdab. Nad võivad ehitada sildasid või müüre.

Pärimus räägib, et inimene on nagu omaenda aia peremees. Kui aednik ei vaata oma põldu, hakkavad seal vohama umbrohi. Nii on ka mõtetega – neid tuleb hooldada, rohida ja vahel täiesti välja juurida, et uus, parem seeme saaks idaneda. Iga hetk on uus külviaeg, iga hommik uus algus.

Tõeline ime seisneb selles, et mõtte muutmine on alati meie käeulatuses. Keegi ei saa meid sundida mõtlema midagi, mida me ei taha. Mõtte teadlik valik ongi sisemise vabaduse algus. Kui valime mõtted, mis on tõesed, vajalikud ja lahked, muutume nende mõtete sarnaseks. Ja nii, samm-sammult, hakkab elu peegeldama meie sisemist maailma.

Nagu Marcus Aurelius on öelnud: „Meie elu on selline, millised on meie mõtted.“ Ja nagu rahvatarkus kinnitab: „Kui mõte on selge, on tee sirge.“ See teadmine on korraga lihtne ja sügav – meie sees on vägi muuta oma elu suunda, lihtsalt muutes mõtet, mida parasjagu toidame.