HETK

Etümoloogia

Sõna hetk pärineb alamsaksa keelest (hefteke, heffteke), mis tähendas algselt haaret, kinnihaaramist, sidumist. Sama tüvi leidub saksa keeles (Heft – vihik, kinnitus, heften – haakima, kinnitama).
Eesti keelde jõudis see keskajal hansakaubanduse vahendusel ning omandas aja jooksul kujundliku tähenduse: väga lühike kinnihaaratud ajavahemik, silmapilk.
Soome keeles on sarnane sõna hetki, mille tähendus on sama – lühike aeg, moment.

Filosoofiline lahtimõtestamine

Etümoloogia sügav tähendus haakub meie filosoofiaga:

• Hetk on haare ajas – see on punkt, kus me „haarame kinni“ kõiksuse infovälja osadest.
• Hetk seob – ta ühendab meid minevikuga ja peegeldub tulevikus. Iga hetk on ahela lüli, mis liigub lõpmatusse.
• Hetk on valik – me ei saa hetke peatada, kuid saame valida, mille külge end siduda: kas südame tõe, mõistuse hirmu või mikrobioomi (ainete) vajadustega.
• Hetk loob tuleviku – iga sidumine määrab, milline peegeldus meie ette ilmub ja millist elu õpetussüsteemi me koos loome.

Sõna tähendus meie süsteemis

Hetk ei ole ainult mõõdetav ajaühik.
Hetk on kvantne kinnituspunkt, kus inimene ja kollektiiv seovad end lõpmatusega.
See on sisend, mille kaudu minevik koondub olevikku ja avaneb tulevikuna.

Hetk on kõikuses üks ja sama. Erinevus on selles, mille külge me ta haagime.